Presidendi au
Eesti Draamateater mängis sel suvel Jean Anouilh’ näidendit „Becket ehk Jumala au”. Peategelane Thomas Becket on ajalooline isik, kes alustas oma karjääri kuningas Henri II truu teenri ja kamraadina. Ja just seetõttu, et Becket tundus olevat läbinisti oma poiss, laskis kuningas ta käsu korras Inglismaa peapiiskopiks valida, lootes sel kombel kiriku hõlpsasti troonile allutada.
Paraku juhtus seejärel midagi üsna veidrat. Peapiiskopiks saades leidis Becket korraga „oma au”, nagu näidendis öeldakse, ning hakkas võitlema trooni mõjuvõimu suurenemise vastu ja kiriku õiguste eest. Temast sai kuninga tülikaim vastane. Pärast märtrisurma tehti Becketist Inglismaa kaitsepühak.
Kuidas puutub see vana lugu täna Tallinnas toimuvatesse presidendivalimistesse? Aga nii palju, et valimisseaduse tõttu olenevad ka meie presidendiks pürgijad ennekõike kõikvõimalikest intrigantidest ja võimumänguritest. Neid ei valita niivõrd vabadel valimistel, kuivõrd küpsetatakse parteide tagatubades. Sellest räpasevõitu kokakunstist aga jääb presidendile paratamatult külge halb mekk. Näiteks Ilvese puhul ei olnud kunagi võimalik täielikult unustada, et tema n-ö tegemisele olid kaasa aidanud Kalev Lillo taolised osavnäpud. Aga säärased inimesed ei tee kunagi midagi vastutasu lootmata. Kui nad on juba vaeva näinud, et kedagi soojale kohale sokutada, siis ootavad nad – nii nagu kuningas Henri II ootas Becketi puhul – tulevikus väikseid vastuteeneid. Ka mõned Ilvese valikud ja otsused tekitasid ebameeldivaid kahtlusi, kas president on ikka sõltumatu või on ta kellegi jaoks oma poiss.
Seekordsed presidendikandidaadid pole pääsenud, nendegi varjus askeldavad kummalised kujud. Kuid kuidas on võimalik nautida uhket torti, kui sa näed, et kondiitri käed on tavoti ja sõnnikuga koos? Siim Kallas võib ju kauneid sõnu kõneleda, aga kui tema kandidatuuri läbi surumiseks sõlmitakse mingeid kokkuleppeid kohtuliku uurimise all olevate isikutega ja neid toetava erakonnaga, siis kuidas mõjutab see uue presidendi tulevasi otsuseid? Ja kui iseenesest sümpaatse Marina Kaljuranna toetajate esireas näeb perekonda Rosimannuseid, tahaks valijameestele öelda nii, nagu öeldakse väiksele lapsele: kahtlaste onude käest ei tohi komme vastu võtta, tundugu need kui tahes maitsvad.
Aga nagu juba öeldud, võib vahel juhtuda, et kõveraid teid pidi võimule sokutatu leiab omakasupüüdlike abiliste suureks pahameeleks üles oma au. Nii nagu juhtus ammusel ajal Becketiga. Eestis pole kahjuks vist võimalik presidendiks saada, ilma et mõni erakond sulle Kadriorgu teed ei tasandaks. Ent alati on võimalik pärast ametiketi kaela saamist oma „heategijatele” selg keerata. Kui õnnestunud intriigidest ja edukast häältepüügist rõõmu tundvad abilised käsi hõõrudes Kadriorgu ilmuvad ja keelt nilpsates tasu järele küsivad, võiks vaadata neid üllatunult, justkui näeks sedasorti olevusi esimest korda.
