President Arnold Rüütel homses laupäevalehes: Ei ole juhus, et rändan mööda maailma ringi ja ei ole kohalikus poliitikas sees
„Teate, aga teeme niimoodi, et te tulete päris mulle Saaremaale külla. Siis näete oma silmaga ära ja saame õues jalutada,” võtab president Arnold Rüütel (86) meie intervjuueelse jutu lõbusalt kokku ja lubab mu telefonikõnet ootama jääda.
See on esimene kord, kui ma Arnold Rüütliga otse räägin. Ennekõike hämmastab mind, kui sorav ja humoorikas on tema jutt. Ent aastakümneid telerist nähtud uudislõigud on selle poole justkui varju jätnud. Miks erinevad need kaks kuvandit ja mis neid seob? Milline inimene on Arnold Rüütel? Nende mõtetega pakime end fotograafiga kahekesi ühel laupäeval autosse ja sõidame Saaremaale, et üles leida Tulitu saar ja lahesopp.
Tammepalgist väravad on valla, kuid maja veel ei paista. On kaunis rannaniit ja kadakad ning tunne, et siinse muruniidumasina võimsust mõõdetakse lammastes. Hiljem selgub, et lammaste asemel on pererahval siiski ehtne niiduk, nagu ka Belarussi traktor ja terve mõõkade kollektsioon. Ikkagi rüütel… Huvitav, millest see nimi küll tuli?
Äkki seisab peremees me ees, pea pisut viltu, taevakarva ülikond seljas, ja ulatab käe. See on suur, pisut kõhetu, kuid soe. Ta silmad on ümbritseva looduse karva – rohekat, halli ja pruunigi. Või on see peegeldus?
Maalapp, millele peremees on meid lubanud, on talle vaat et kõige lähedasem kogu ilmas.
„Mu esimene elukutse oli karjapoiss ja ma tõin karja alati sellele maalapile. Ning kui loomad sööma hakkasid, siis tulin mina siia, kus toona oli hoopis imeilus liivarand, sest loomad sõid kõik pilliroo kogu aeg ära,” viipab Arnold Rüütel käega ühele ja teisele poole. Taamal, mõnesaja meetri kaugusel olnud kord tema vanavanemate karja- ja heinamaad. See koht siin on üle elanud jääaja ja jõudnud üsna täpselt ka tsaariaegsetele kaartidele.
Pole kahtlustki, et Tulitu on Arnold Rüütli ilusate suvede kodu ja hingehoidmise paik. Noore abielumehena tõi ta kord siia telkima ka abikaasa Ingridi. Hiljem juba lapsed ja lapselapsed, kelle jaoks sai kohale toodud üks mahakantud paat. „Otsustasime jah nii, et kuuri asemel olgu rannal parem paat. Tegime talle korraliku pealisehituse, nii et sees mahtusid kõik magama,” räägib Rüütel oma esimesest päriskodust sel saarel, ise kämblaga paadilaudu patsutades.
Jalutame edasi. „Kui te ei pahanda, lähen ma sedasi ebaviisakana ees,” lisab Rüütel naeratades. Ma ei pahanda, sest niimoodi saabki peremees kõige paremini oma valdusi esitleda.
Võõralgi on sel rannal hea seista. Siin on vaikus ja rahu ning lõputult kauneid vaateid igasse ilmakaarde. Kõik on justkui nii kaugel päevapoliitikast ja raskustest. Ometi on needki olnud kogu aeg ka siin, sest peremehe laotud ja kokku toodud kivimüürid teavad raudselt tema mõtteid ja on tunda saanud sügavaimat südamevalu. Kuid kivid ei saa kõnelda. Küsimustele vastamine jääb ikka Arnold Rüütlile.
Proua Ingrid on katnud kohvilaua, saare naiste pähklitega kaeraküpsised kohvikõrvaseks. Ta ei lahku abikaasa kõrvalt, ehkki teab järgnevat juttu ilmselt kohati isegi une pealt peast öelda.
„Küsigem siis,” alustab härra Arnold enda ehitatud verandalt korraks pikema pilguga merele vaadates. Tajun korraga, et Rüütel on selline vana kooli mees, kelle vastuseid peab tahtma – ja oskama – kuulata. Muidu võibki tunduda, et agronoomiharidusega põllumajandusdoktor räägib pelgalt torkivatest kadakatest.
Nii algab Arnold Rüütlit portreteeriv vestlus, milles Rüütel räägib Ukraina sõja taustal nii meie tänasest päevapoliitikast, NATO baasidest ja põllumehe võimalustest, tulevasest presidendikandidaadist kui ka Eesti ühiskonna lõhenemisest. Lugeja saab aimu sellestki, miks on Rüütlite maakodus nii palju kive ja kus kasvavad sel õuel riigijuhtide puud. Pikemalt saab kõike lugeda juba homme, mil Laupäevaleht LP ilmub sajandat korda!
