„Kokku kolm kuud Eestis, kolm kuud Monacos ja ülejäänud aja mööda ilma ringi,” kirjeldab rattur LP-le entusiastlikult oma elukorraldust. Hoolimata sellest, et ta kavatseb veel vähemalt järgmised kümme aastat samas tempos jätkata, viib Rein järgmise aasta oktoobris oma kauaaegse elukaaslase Hanna altari ette. „Ma olen Hannale alati öelnud, et õpi ja täienda ennast nii palju, kui tahad, sest mina teen praegu tööd. Kui kümne aasta pärast pensionile jään, siis on tema kord tööle hakata,” naljatab Rein ja juhatab meid koju, mille sisekujunduse on teinud Räpinas maastikuehitust õppiv kihlatu. Kuigi Hanna on ka endine Eesti meister rattaspordis, koos siiski trenni ei tehta, vaid kasutatakse Reinu vähest kodumaal oleku aega lihtsalt teineteise seltskonna nautimiseks ja oma Itaalia minihurda Motuga jalutamiseks. Üleüldse jääb mulje, et järgmine oluline asi profispordikarjääri kõrval on Reinu elus hetke nautimine. Võib-olla on asi selles, et seljataga on pikem puhkuseperiood, või selles, et kõigest mõni päev pärast intervjuud suundub Rein oma uue meeskonnaga esimesse treeninglaagrisse, aga läbiva asjana jääb tema suust kõlama lause: „Olen oma eluga väga rahul!”

Kuidas puhkus Eestis on läinud?
Juba kolmas nädal teen trenni. Kõige aktiivsem puhkus, mis mul on üldse elus olnud. Ei suutnud üldse spordist eemal olla. Organiseerisin oma asjad nii, et mu puhkuse ajal oli siin Eestis veel võistlusi, mida kaasa sõitsin. Muidugi, mul on ikka Eesti sõitjatega võrreldes niivõrd palju parem tase, et saan mõnusalt naudinguga sõita. Ei pea terve aeg mõtlema, et kuidas teisi üle kavaldada ja millal süüa, et nälga ei jääks. Et lihtsalt lähed ja fun’id.

Mingil hetkel saab ikkagi tippspordist villand ja peab puhkama?
Siis tulengi Eestisse, sõidan siinsetel kruusateedel ja naudin ilusat loodust. See on hoopis teine rattasport. Nii laen akusid ja võistlemise isu tuleb jälle tagasi. Aga rattasõidust küll kopp ees pole. Vastupidi, soov sõita läheb aina hullemaks. Enam ei suuda üldse niisama olla, peab ratta selga saama. Joosta ma ei viitsi, kõndida ei viitsi, suusamees ka ei ole. Siis jääbki ainult rattasõit ja see õnneks meeldib ka.

Mis Rein Taaramäele aga peale rattasõidu veel tähtis on, millist eesmärki silme ees hoides on noor mees end tippu sõtkunud ja miks ei taha ta kunagi oma kasuisa moodi olla, sellest loe juba homsest laupäevalehest LP!