Provence’i õrna hinge otsinguil

Lõuna-Prantsusmaa on ka eestlaste seas üsna menukas puhkusepaik. Järgmisel reisil võiks aga turistimarsruutidest eemale hoida ja lavendlipõldude vahel jalutada.

Ma olen alati arvanud, et maailmas on nii palju kohti, mida avastada, et ei ole paslik kulutada oma aega ning raha ühe ja sama kandi külastamise peale. Sellest hoolimata leian ma ennast juba neljandat korda Nice’i lämbest juunikuu kuumusest ja viimane mõte, mis mu peas tiirutab, on see, et siin olemise asemel võiksin ma kuskil mujal midagi uut kogeda. Kohe kindlasti mitte. Ma ei tea, kas see on asuursiniselt merelt tulev mahe tuuleiil või Belle Époque’i aegsed villad, mis panevad unistama, et vähemalt üks pool sinu suguvõsast võiksid olla siin resideeruvad vanavanemad. Või on see hoopis lopsakate 

bougainvillea’

de läbitungiv lõhn? Igatahes miski siin meelitab juba aastakümneid turiste enda juurde.