„Püha” abielu
Seadus, mis kergendab mõnede inimeste elu ega tohiks ülejäänutele põrmugi korda minna ja mille vastuvõtmine ja rakendamine pidanuks loogiliselt võttes olema sama lihtne kui sõrmedega nipsu lasta, on viinud peaaegu valitsuskriisini. Puseletakse ja trambitakse ühe koha peal, laubad vastamisi ja hambad ristis. Justkui oleks keegi hakanud kartuleid praadima – mis võiks kergem olla! – ning aasta hiljem põleks pliit lahtise leegiga, põrandal lainetaks veri ja vedeleksid otsast lõigatud sõrmed, aga kartulid oleksid ikka veel toored ja koorimata.
Ei saa süüdistada üksnes seaduse vastaseid, ka toetajad on ilmutanud kohutavat käpardlikkust. Ennekõike on häda muidugi selles, et valitsuses pole inimesi, kellel oleks ühiskonnas autoriteeti. Ja kes oleksid julged ja piisavalt otsusekindlad, et rääkida asjadest nii, nagu need on – selgelt ja otsekoheselt. Oldi ise ebalevad, peljati avalikkuse reaktsiooni ja üritati samasooliste paaride elementaarseid õigusi kuidagi köögiukse kaudu majja sokutada, keerutati ja aeti kägu. See võimaldas seadust mitmest küljest rünnata. Mugav oli manada ette tähtis nägu ja väita, et ei, ega ma siis geiabielude vastu pole, aga see seadus on nii kehva kvaliteediga, et oi-oi-oi… Seaduse algatajad jällegi ajasid oma jora edasi ning nii see läks. Kui mingi asi on lombakana sündinud, siis liipabki ta terve elu. Praeguseks on jõutud juba absoluutse naeruväärsuseni, nagu seaduse sidumine Juhan Partsi personaalküsimusega ning abielu kui üksnes mehe ja naise vahelise sideme riikliku kaitse alla võtmine.
Ma ei ütle seda kerge südamega, aga tundub küll, et IRL-i hääbumist saab meil olema raske ja valus vaadata. Ka mõne inimesega juhtub selline paha asi, et kõrgesse ikka jõudes läheb mõistus peast. Peeter Sauter on oma mälestusteraamatus kirjutanud lihasest vanaemast, kes hakkas raugaeas põrandavärvi jooma. Kuid kui enne surma läheb lolliks vana inimene, siis on see ainult tema perekonna probleem, kui aga sama saatus tabab valitsusse kuuluvat erakonda, siis jõuab ta oma luigelauluks õige kummalisi viise laulda…
Abielu ei ole ometi mingi keemiline element, mis eksisteerib inimesest sõltumatult, omades kindlat aatommassi ja teisi muutumatuid tunnuseid. Ta ei ole ka haruldane elukas, keda tuleks välismõjude eest kaitsta. Abielu on lihtsalt üks sõna, mille inimesed on ise välja mõelnud, ja eri aegadel ja erinevates oludes on neil võimalik seda täita suvalise sisuga. Kui nüüd abielu tõesti „pühaks” kuulutatakse, siis teen mina küll ettepaneku seda sõna kasutamast üldse loobuda. Eesti keeles on ju sellele nii palju toredaid rahvalikke sünonüüme: naituma, paari minema, pulmi pidama, leiba ühte kappi panema, tanu alla viima jne. Las sõna „abielu” pruugivad siis tõesti ainult need, kes tarvitavad teisigi „pühasid” ja arusaamatuid mõisteid nagu „armulaud”, „pärispatt” või „kolmainsus”. Jätan selle sõnavara neile kerge südamega.
