Pühad elu lõpp-peatuses

Iru hooldekodu külastamiseks pole halvemat aega kui sombune ja pime detsembripäev. Tuju kisub sedavõrd nukraks, et pühademeeleoluks, isegi kui end jõuga rõõmsamaks petta, seal palju ruumi ei jää.

„Oi, küll on meil head tingimused, head hooldajad. Kõik on hea!” hüüatab üks vana-vana proua, kui märkab mind hooldekodus ringi käimas. Paraku pikemat vestlust meil ei teki, sest proua on väga halva kuulmisega. Laskmata end küsimustest häirida, räägib ta aga omaette edasi. Kiidab ikka ohjeldamatult hooldekodu.

Hooldaja ütleb, et harvad pole needki korrad, kui toosama proua neid maailma kõige halvemateks hurjutab. Tavaliselt siis, kui on vaja pesema minna. Pärast on kõik jälle hästi. Nii see elu siin käib.