Ma ei saa ennast kiita, et satun tihti kalmistule. See aga muidugi ei tähenda, et ma lahkunuile ei mõtle. Mõtlen ikka. Kuid suhelda oskan ikkagi nendega, kes on elus.

Näiteks selle neljapäeva õhtul saime vana hea sõbraga kokku ja läksime Kalma sauna. Lasime tummisel leilil turjal mängida ja rääkisime, rahulikult ja kella vaatamata. Maast ja ilmast, eraelust ja elust muidu. See on midagi muud, kui telefoniga seletada või Facebookis sõnumeid saata.

Mõnus on niimoodi sõbraga istuda ja rääkida. Hing läheb klaariks ja enesetunne, mis on mõnest elu keerdkäigust pisut hämar, lööb päikesena särama. Mõnus on teada, et mul on sõbrad, kes on kas või neljapäeva õhtul nõus aja maha võtma ja kuulama.