Rabadesse olin sattunud varemgi, ent mitte sihilikult ja läbimõeldult. Sel esimesel teadlikul korral andis otsustava tõuke ka minu fotograafiahuvi. Olles muidu pildistanud pigem inimesi ja pidusid, tundus loodusfotograafia minu jaoks kauge ja võõras ning üsna hoomamatu. Kättesaamatuna näiv kaunis looduskaader isegi hirmutas mind omajagu.

Raba on minu jaoks rahu ja vaikuse sünonüüm. Isegi seltskonnaga matkates ei muutu rabaharmoonia müraks, pigem valitakse juba eos vaiksem hääletoon ja rahulikum samm. Selmet inimsuhetele või muudele argivestlustele keskendutaks, astub staari staatusesse raba.

Rabad võluvad matkajat oma järvede, käänuliste radade ja magusa männilõhnaga eriti just kuldsel tunnil, enne päikesetõusu ja -loojangut. Sellel ajal saab fotograaf looduses peale imetabase valguse tabada ka hunnituid vaateid. Kiiresti kujunes minu eriliseks lemmikuks just koidueelne aeg, nõnda olengi viimased matkad varajasele tunnile sättinud. Kes nüüd kohkub sõnast matk, ei peaks sugugi hirmunult rabast eemale hoidma. Retk laugaste vahel lausa sunnib astuma õige aeglaselt, et silm jõuaks endasse haarata kõike, mis näha, ja kõrv kuulda helisid, mida tavaline linnainimene harva püüda saab. Harvad on ka rajad, mis oma kilometraažiga konti murraksid. Tavaliselt jääb üks teekond looduses 12 km piiresse.

Retk laugaste vahel lausa sunnib astuma õige aeglaselt, et silm jõuaks endasse haarata kõike, mis näha, ja kõrv kuulda helisid, mida tavaline linnainimene harva püüda saab.

Loodus ärkab, elavneb, rõkkab, väsib ja uinub siis vaikselt. Rabas ööd veetes saab looduse rütm ja selle hingamine selgemaks kui kunagi varem. Tulekera taevalaotusse kulgedes näen rabas karget udu, milles kui pilves jalutades kipun unustama, kas käin seal unes või ilmsi. Nõnda maagiline näib järsku kant, kus olen sündinud ja kasvanud, ent mille ilu olen hindama õppinud alles nüüd, rabades jalutades. Ehaaeg on rabamatkaks paslik ka kõigile, kes ei taha lasta sääskedel ja parmudel end pureda. Neid on siis vähe liikvel, nemadki puhkavad enne uut päeva.

Läbimõeldud juhuslikkus

Fotograafina on lihtne vajuda esteetilisse unustusse ja vaadata maailma ainult läbi viewfinder’i, nägemata, mis kaadrist väljaspool tehakse, kuidas kuldlõikest kaugemal elatakse. Seetõttu veedan rabas, kaamera kaelas kõlkumas, aega pigem ringi vahtides kui maniakaalselt klõpsutades. Sünnivad läbimõeldud, kuid paljuski ka juhuslikult tabatud fotod. Juhuslik läbimõeldus ongi ehk fotomatka läbiv märksõna, sest pikast planeerimisest hoolimata ei ole kunagi võimalik avanevat vaatepilti millimeetri täpsusega ennustada. Niisiis jätan loodusele õiguse lasta end juhtida ja üllatada. Hea kaader sünnib rabas tänu uuele vaatenurgale. Soovitan kasvõi pikali visata ja taevasse vaadata. Pikutada võiks siiski laudteel, mitte turbasamblal, sest nagu Eesti räpiskeene uusim sensatsioon Sammalhabe teatab: „Tegelt on ju sammal kõige laisem taim / turbasammal liigub aastaga millimeetri vaid.” Seda mantrat tasuks endale meenutada ja jälgida, et rabale sinu seal veedetud ajast midagi „meelde” ei jääks. Olen isegi laudteest kogemata kõrvale astunud ja leidnud end ühte jalga pidi puusani turbast. Sellisel juhul on suureks abiks kaasa võetud sõbrad. Tasub ka teada, et pinnas on kohati jääkülm ja sisse vajudes tekib kergesti kramp.
Mida vaiksemalt läbi raba kulgeda, seda suurem võimalus on näha kauguses toimetavaid metsloomi. Olen tõtt vahtinud ühe põdra, paari kitse ja lugematute rebastega, kes oma hommikuste tegemiste kõrvalt ka ise pisut inimvaatlusega tegelevad. Algajal rabasõbral soovitan valida alustuseks mugav laudkattega tee, et ümbritsevat maksimaalselt nautida. Kui laudteed igavaks muutuvad, on matkateekonna põnevamaks muutmiseks võimalik jalga tõmmata räätsad, ent nendegagi astudes on tarvis märgata, mida raba sulle oma värvidega ütleb. Mida rohelisem pinnas, seda suurem on võimalus rabaga üheks saada. Samuti tasub jälgida kõrreliste paiknemist, sest nemadki võrsuvad pigem pehmemal pinnasel. Räätsamatka ei tasu ette võtta päris rabagiidita, nemad tunnevad laukaid ja oskavad viia sulnimatesse paikadesse.

Hommikuse rabamatkaja meelespea

Varu alati rohkem aega. Varajane väljasõit laseb kiirustamata astuda alles unesegasesse rabasse ja näha kaunist päevatõusu.
Jäta endast maha üksnes ilusad soovid. Matkale võta kindlasti kaasa toidupoolist või keelekastet, ent paki need nii, et hiljem ei peaks hiiglasuurt prügikotti tagasi vinnama. Matkaradade alguses, parklate juures on tavaliselt prügikastid, kuhu saad jäätmed jätta. Parem oleks viia need endaga tagasi koju ja sorteerida prügi linnas.
Ära talla niisama laugastel, sest turbasammal taastub ainult millimeetri jagu aastas. Sinu (kuival ajal) rabasse jäetud jalajälg püsib seal keskmiselt seitse aastat.
Uju rabas selleks ettenähtud kohtades. Korralikult ääristamata rabajärve hüppamine võib kurvalt lõppeda. Ehkki pronkspunased veesilmad on palaval suveilmal ahvatlevad, vali supluseks koht, millest on lihtne välja pääseda.
Võta aega vaatlemiseks. Pildista, katseta eri vaatenurki, vaata sinna, kuhu muidu ei vaataks – kummarda maapinnani ja jälgi, mis elu elavad samblad.