Üksteise järel kerkisid Venemaa kolleegide huulile küsimused, millele ei olnud Eesti kolleegidel ühestki arhiivist vastuseid võtta. Siit edasi võtsid maad mälu, isiklikud kohtumised, elavate sõna surnute sõna vastu. Kõigil oli midagi rääkida, kuid kõik Moskvasse telestuudiosse ei pääsenud. Üks neist on Jaak Joala ja ansambli Radar mänedžer, toonase nimetusega direktor-administraator, Raivo Sersant. Tema rääkis loo, mida tema sõnul ei ole keegi veel Joala kohta rääkinud.

Miks aga Sersant ja Radari liikmed mälestussaates ei osalenud? „Kiire vastus on, et meil ei olnud Vene viisat. Meile helistati ja kutsuti, kuid siis enam tagasi ei helistatud. Jah, meil oleks rohkem ja täpsemalt öelda olnud, kuid Anne Veski ja Viktoria Ladõnskaja ees müts maha, nad olid mõlemad tublid,” kiidab Raivo, kelle tee Joala kõrval Venemaa tuuridele algas Tombi kultuuripalee helipuldist. Just Raivo hea nina, koolitatud kõrv ja õige nupu kruttimise oskus viisid ta kokku lauljatar Ele Kõlariga ja Ele venna, Eesti vaat et tuntuima trummari Paap Kõlariga, kes mängis Jaak Joala toonases (1978–1983) saateansamblis Radar. „Paap mu Radarisse tõigi ja kuna meie mõtted klappisid, sai minust ansambli direktor,” meenutab Sersant aega, millal ta tööandjaks sai Eesti NSV riiklik filharmoonia ning otseseks ülemuseks esmalt direktor Teet Koldits (suri 1997) ja seejärel Oleg Sapožnin (suri 2.07.2014).

Töökoht oli magus. Staaridele, kelle hulka Jaak Joala vaieldamatult kuulus, pakuti Venemaal parimat: elati luksnumbrites, sõideti Volgade ja Tšaikadega, samal ajal kui ansambli liikmed ööbisid tavatubades ja sõitsid bändibussiga auto järel.

Virisemiseks oleks põhjusi muidugi leitud. „Kuid me ei läinud Venemaale ju vinguma, vaid tööd tegema,” ütleb toonane direktor ja rõhutab: „Kui sa tuuritad ikka tippartistidega koos, pole sul elu üle õigust viriseda – neil ja meil kõigil ansamblis oli väga hea elu. Iseasi muidugi, kui poistele ei meeldinud see muusika, mida nad mängima pidid. Aga repertuaar tagas ju publiku,” tunnistab Raivo ja räägib rahast: „Sissetulekud olid ikka tõsised: esinejaid tasustati punktisüsteemi alusel, üks punkt oli kümme rubla, kontserdi eest saadi kaks punkti ehk 20 rubla.”

Nii algab lugu, mis heidab valgust Jaak Joala tähelennust valitud hetkedele. Muuhulgas räägib Raivo Sersant miks ja kellelt Jaak Joala aastase esinemiskeelu sai ja milliseid võimalusi staarile Eestis pakuti ja mis neist pakkumistest sai. Sõna kommentaariks saavad ka Jaak Joalaga ajaloolised teleintervjuud teinud Mati Talvik ja Vahur Kersna. Oma sõna ütleb esmakordselt sekka ka Jaak Joala lesk Maire Joala.