Raudne tara USA ja Mehhiko vahel. Kas Euroopa tulevik?
Võimalus vaatama minna maailma üht kõige paremini turvatud piiri – USA ja Mehhiko oma – ei saaks tulla sobivamal ajal. Juba üle aasta on Euroopa välispiiride ja ka liidusiseste tarade püstitamise küsimus teravalt üleval olnud. Ungari sulges oma piiri sügisel, läinud esmaspäeval nägime aga televiisorist, kuidas rammpalgiga murti auk Makedoonia ja Kreeka vahelisse piirdeaeda. Läti plaanib kulutada ligi kaks miljonit eurot, et rajada tara Venemaa ette, oma plaanid idapiiri ajakohastamiseks ja tihendamiseks on meil endilgi. Kerkivad tarad ja küsimus, kas need on head ja kasulikud või pigem lõhuvad unistust ühtsest Euroopast, on kindlasti selle aasta teema.
USA-s on aga juba detsembrist saadik üks peamisi jututeemasid presidendikandidaat Donald Trump, kes oma populistlikes sõnavõttudes leiab, et „ainult tugevad müürid annavad häid naabreid” (Great walls make great neighbours). Trump, keda pidevalt televiisoris ja portaalides näeme, on lubanud välja saata kõik illegaalsed immigrandid ja ehitada USA-Mehhiko piirile täispikkuses piirdeaia.
Siiski – kui vajalik on selline tarastamine? Kas kogu piiri pikkune toekas müür on 21. sajandil tõesti ainuvõimalik lahendus? Kas kindluselaadne Euroopa on meie vältimatu tulevik? Seda käisingi kohapeal uurimas.
.................
Latid on jämedad: siit küll improviseeritud rammpalgiga läbi ei murra. Moodsaid sensoreid, mis juttude järgi peaksid tuhkkuivas pinnases peidus olema, ma ei märka. See-eest on mõlemal pool kauguses mäe otsas näha valvetorni. Ei midagi romantilist, ei midagi vanglalaadset: valvetorn on keskmisest jämedam metallist post, mille küljes on kaamerad ja muud tarvikud. Ühtegi inimest silma ei hakka.
Mind saadavad sellel käigul kolm piirivalvurit, saan vast viis minutit läbi aia põrnitseda, kui nad mu tagasi valge piirivalveauto juurde kutsuvad. Nii lähedale, et saaks tara katsuda, ma enam ei satugi.
Kõik näeb välja nagu mõnes kartelliteemalises märulifilmis, ent siin, USA-Mehhiko piirilinnakeses on täiesti vaikne. Ei mingit märulit ega aia taga seiravaid kurbi silmi. „Kujutad ette, mis siin toimus, kui aeda ei olnud? Mõne minutiga sai üle minna,” räägib mulle piirivalvurite pressijuht John Lawson. Ta osutab elumajadele, mis asuvad mõlemal pool tara, mehhiklaste ja ameeriklaste kinnisvara vahel on umbes paarkümmend meetrit.
Just selliste, linnu kaheks lõikavate aedade ehitamine õigustab end valvurite sõnul kõige rohkem: asustatud kohtades on piiri ületamine kõige lihtsam, siin on ju paarikümne meetriga võimalik ühest linnast teise imbuda. Kohaliku piirivalve suurim mure immigratsiooni kõrval – narkokaubandus – armastab samuti asustatud kohti. Hoonestus pakub head varju ka näiteks tunnelite kaevamiseks. USA ja Mehhiko piir on üle 3000 kilomeetri pikk, mina külastan osa 420-kilomeetrisest piirilõigust Tucsoni piirkonnas. Nagu mujal, koosneb siingi piir linnades asuvatest lattaedadest ja asustamata kohtadesse pandud kaameratest.
Kümnekordne kahanemine
Oleme Arizona osariigis, Nogalese-nimelises piirilinnakeses. John Lawson räägib arvudest: 2000. aastal, enne tara püstitamist, tuli Tucsoni piirkonnas üle piiri 600 000 paberiteta inimest, 2014. aastal aga 63 000. See arv on hiiglaslik, kuid ka langus on olnud märkimisväärne.
„600 000 immigranti aastas oli kaos. Me oleme selle nüüd kontrolli alla saanud,” kirjeldab Lawson edusamme silmanähtava uhkusega.
Piirivalvur Jose Verdugo on üks nendest, kes sellel sektoril iga päev silma peal hoiab. Küsin, kas ta on maa seest ka mõne tunneli leidnud. Tuleb välja, et ei ole. Ta selgitab: tunnelitega on nii, et kui tuleb info, et kuskil arvatavasti kaevatakse, siis läheb kohale spetsiaalne tunnelirühm, kes võtab asja üle.
Jõuame Nogalesest välja, mäele, kus puhub päris vinge tuul. Astume ligi ühele „tornile”, kaameratega varustatud valvepostile, mille kaudu jälgitakse piiril toimuvat ööpäev läbi.
„Arizona kõrbes on 40 kraadi üsna tavaline, kuid immigrandid riskivad sellest hoolimata, ka üksildastel aladel. Kui saame piiriületajad kõrbest kätte, on nad tavaliselt veepuuduses ja nii halvas seisus, et kõigepealt tuleb neile esmaabi anda,” kirjeldab Verdugo. Kõik tema piirkonna piirivalvurid on käinud esmaabikursustel ja oskavad seda teha.
Siiski, loodus on võimas tõke: kui teid pole ja inimesed autodega ligi ei pääse, siis ohtikust kõrbe ületamisest pigem loobutakse. Keset kõrbe tara ehitada pole kohalike piirivalvurite arvates aga sugugi vaja.
Aiast üksi pole abi
„Sellistes piirkondades on oluline hoolitseda pigem selle eest, et meil oleks olemas võimalus piiri jälgida. Meil on nii mehitatud kui ka mehitamata sõidukid ja õhuseirevahendid, droonid. Fikseerime piiriületuse, tuvastame, kui suur on ohurisk, ja siis saadame vastu õige hulga õigesti varustatud agente,” räägib Verdugo. „Kõige raskem ülesanne on olla inimkaubitsejatest ja narkokartellidest üks samm ees. Iga päev tuleb püüda aimata, kust nad järgmiseks plaanivad üle tulla.”
„Kogu see hulk tehnikat ei toimi aga inimesteta: tuleb vahet teha, kui suur on iga intsidendi korral oht. Näiteks sensorid reageerivad ka loomadele, seda tuleb arvestada,” kirjeldab Matthew Eisenhauer, piirivalve avalike suhete ametnik tehnoloogiavaldkonnas.
„Meil on vastas väga suur rahvusvaheline kuritegelik võrgustik, millel on piiramatud ressursid. Neil on raha, kuni inimesed on valmis tegema mida tahes, et USA-sse pääseda. Keegi on alati valmis ka selle pealt kasu teenima,” mõtiskleb Eisenhauer.
Ta tõdeb – nagu enamik küsitletud piirivalvureid –, et üha kõrgemad tarad lõpuks ikkagi kõiki muresid ei lahenda. „Me peaksime pöörama rohkem tähelepanu pigem kuritegelike võrgustike murdmisele,” ütleb ta.
„Sama oluline kui see aed on head suhted Kanada ja Mehhikoga. Me oleme kolmekesi tugevamad, meil peab olema ühine plaan,” ütleb Vitiello.
Kuid siiski, kas Euroopa vajab tarastamist? Ilmselt vajame meiegi head plaani ja koostööd, müüride ehitamine ei saa lõpuni, sajaprotsendilise kindlusega toimida.
Vaata fotogaleriid!