USA-s on aga juba detsembrist saadik üks peamisi jututeemasid presidendikandidaat Donald Trump, kes oma populistlikes sõnavõttudes leiab, et „ainult tugevad müürid annavad häid naabreid” (Great walls make great neighbours). Trump, keda pidevalt televiisoris ja portaalides näeme, on lubanud välja saata kõik illegaalsed immigrandid ja ehitada USA-Mehhiko piirile täispikkuses piirdeaia.

Siiski – kui vajalik on selline tarastamine? Kas kogu piiri pikkune toekas müür on 21. sajandil tõesti ainuvõimalik lahendus? Kas kindluselaadne Euroopa on meie vältimatu tulevik? Seda käisingi kohapeal uurimas.

.................

Punakast mullatolmust kerkib umbkaudu raudteeliipri jämedustest metallpostidest müür, roostes latid kõrguvad silma järgi oma kolme meetrini. Teiselt poolt paistavad mahajäetud majad – mina seisan, nina vastu piiri, USA-s, paarkümmend sentimeetrit eemal on Mehhiko.
Nina vastu massiivseid raudlatte. Raudvarbade vahelt paistab Mehhiko, vaataja jääb USA-sse.
Kõrbe kaudu USA-sse tulev illegaalne rändur peab hakkama saama 80-kilomeetrise matkaga.

Latid on jämedad: siit küll improviseeritud rammpalgiga läbi ei murra. Moodsaid sensoreid, mis juttude järgi peaksid tuhkkuivas pinnases peidus olema, ma ei märka. See-eest on mõlemal pool kauguses mäe otsas näha valvetorni. Ei midagi romantilist, ei midagi vanglalaadset: valvetorn on keskmisest jämedam metallist post, mille küljes on kaamerad ja muud tarvikud. Ühtegi inimest silma ei hakka.

Mind saadavad sellel käigul kolm piirivalvurit, saan vast viis minutit läbi aia põrnitseda, kui nad mu tagasi valge piirivalveauto juurde kutsuvad. Nii lähedale, et saaks tara katsuda, ma enam ei satugi.

Kõik näeb välja nagu mõnes kartelliteemalises märulifilmis, ent siin, USA-Mehhiko piirilinnakeses on täiesti vaikne. Ei mingit märulit ega aia taga seiravaid kurbi silmi. „Kujutad ette, mis siin toimus, kui aeda ei olnud? Mõne minutiga sai üle minna,” räägib mulle piirivalvurite pressijuht John Lawson. Ta osutab elumajadele, mis asuvad mõlemal pool tara, mehhiklaste ja ameeriklaste kinnisvara vahel on umbes paarkümmend meetrit.

Just selliste, linnu kaheks lõikavate aedade ehitamine õigustab end valvurite sõnul kõige rohkem: asustatud kohtades on piiri ületamine kõige lihtsam, siin on ju paarikümne meetriga võimalik ühest linnast teise imbuda. Kohaliku piirivalve suurim mure immigratsiooni kõrval – narkokaubandus – armastab samuti asustatud kohti. Hoonestus pakub head varju ka näiteks tunnelite kaevamiseks. USA ja Mehhiko piir on üle 3000 kilomeetri pikk, mina külastan osa 420-kilomeetrisest piirilõigust Tucsoni piirkonnas. Nagu mujal, koosneb siingi piir linnades asuvatest lattaedadest ja asustamata kohtadesse pandud kaameratest.

Kümnekordne kahanemine

Oleme Arizona osariigis, Nogalese-nimelises piirilinnakeses. John Lawson räägib arvudest: 2000. aastal, enne tara püstitamist, tuli Tucsoni piirkonnas üle piiri 600 000 paberiteta inimest, 2014. aastal aga 63 000. See arv on hiiglaslik, kuid ka langus on olnud märkimisväärne.

„600 000 immigranti aastas oli kaos. Me oleme selle nüüd kontrolli alla saanud,” kirjeldab Lawson edusamme silmanähtava uhkusega.

„Piirdeaed on väga kallis, selle ülalpidamine samuti. Aed tuleb mehitada, seda iga päev kontrollida – ega pole tekkinud mõnd auku. Mahajäetud kõrbealadele, mis on asutusest eemal ja kuhu teed ei vii, ei ole mõtet tara rajada,” räägib Lawson. Me istume taas autodesse ja sõidame veidi linnast välja, kohta, kus kõrgub üks valvetornidest.

Piirivalvur Jose Verdugo on üks nendest, kes sellel sektoril iga päev silma peal hoiab. Küsin, kas ta on maa seest ka mõne tunneli leidnud. Tuleb välja, et ei ole. Ta selgitab: tunnelitega on nii, et kui tuleb info, et kuskil arvatavasti kaevatakse, siis läheb kohale spetsiaalne tunnelirühm, kes võtab asja üle.

Jõuame Nogalesest välja, mäele, kus puhub päris vinge tuul. Astume ligi ühele „tornile”, kaameratega varustatud valvepostile, mille kaudu jälgitakse piiril toimuvat ööpäev läbi.

Taamal on arizonalikult lauged, ent teravatipulised mäed, kollased kõrred kõiguvad talvises tuules. Piirdeaed on siin pisut madalam kui linnas ja jookseb mägesid mööda üles-alla nagu ogad muinasjutulohe turjal. Lattide vahed on ikkagi kitsad, silma jääb ka üks värav, mõistagi lukus. Mehhiko poolel askeldavad kauguses lehmad, ninna tungib põllumajanduslikku hõngu. Praegu on talv, sooja on tavaliselt kuni 20 kraadi. Suved on aga põrgukuumad.
Tara on niivõrd-kuivõrd linnapilti sisse sulandunud, ent mägedes torkab ta ikka silma nagu lohemao seljal turritav soomushari.

„Arizona kõrbes on 40 kraadi üsna tavaline, kuid immigrandid riskivad sellest hoolimata, ka üksildastel aladel. Kui saame piiriületajad kõrbest kätte, on nad tavaliselt veepuuduses ja nii halvas seisus, et kõigepealt tuleb neile esmaabi anda,” kirjeldab Verdugo. Kõik tema piirkonna piirivalvurid on käinud esmaabikursustel ja oskavad seda teha.

Sama oluline kui see aed on head suhted Kanada ja Mehhikoga. Me oleme kolmekesi tugevamad.
Kõrb ei ole naljaasi: vihma sajab siinmail vaid umbes kümnel päeval aastas. Neis kõrbeis kõrguvad maailmas ainulaadsed saguarod ehk hiid-karneegiakaktused, puukõrgused harulised hiiglased, millest moodustuvad lausa metsad. Okkalised hiiud võivad olla oma paarsada aastat vanad, multifilmidest tuttavaid kahvli moodi harusid hakkab kaktus kasvatama alles saja-aastaselt. Illegaalse piiriületaja teekond läbi kõrbe on umbkaudu 80 kilomeetrit pikk, siis jõutakse esimese teeni. Kõrbes kõndimine näib – vähemalt mulle, esmakülalisele – sürreaalse kogemusena: tundub, et kõikvõimalikud aknalaudadelt tuttavad potikaktused on siin üleelusuurused, jalutad justkui keset väljamõeldud maastikku. Söögiks-joogiks need rammusad ogataimed aga ei passi, mõnigi pealtnäha mahlane veepaak on täis hallutsinogeenseid aineid. Ka jalge ette tuleb kogu aeg vaadata: siin vonkleb madusid. Ja siiski püüavad kümned tuhanded inimesed igal aastal just sedakaudu unistuste täitumise maale jõuda. Vägisi tekib paralleel kitsukeses kummipaadis Vahemerd ületavate inimestega.
Mõlemal pool müüri käeb elu nagu ikka, ehkki uskuda võib, et aed pigem tüütab kohalikke.

Siiski, loodus on võimas tõke: kui teid pole ja inimesed autodega ligi ei pääse, siis ohtikust kõrbe ületamisest pigem loobutakse. Keset kõrbe tara ehitada pole kohalike piirivalvurite arvates aga sugugi vaja.

Aiast üksi pole abi

„Sellistes piirkondades on oluline hoolitseda pigem selle eest, et meil oleks olemas võimalus piiri jälgida. Meil on nii mehitatud kui ka mehitamata sõidukid ja õhuseirevahendid, droonid. Fikseerime piiriületuse, tuvastame, kui suur on ohurisk, ja siis saadame vastu õige hulga õigesti varustatud agente,” räägib Verdugo. „Kõige raskem ülesanne on olla inimkaubitsejatest ja narkokartellidest üks samm ees. Iga päev tuleb püüda aimata, kust nad järgmiseks plaanivad üle tulla.”

Nogalese lähedal on ka piirivalve juhtimiskeskus: see on müüri ja okastraadiga piiratud hoonekompleks, kuhu jõuavad nii kaamerate pildid kui ka piirivalvurite raportid ja info. Siin tehakse otsuseid, kes kuhu sõidab. Sisenemiseks on vaja eriluba.
Selles majas vaadatakse videopilti piirilt ja kui vaja, saadetakse patrull.

„Kogu see hulk tehnikat ei toimi aga inimesteta: tuleb vahet teha, kui suur on iga intsidendi korral oht. Näiteks sensorid reageerivad ka loomadele, seda tuleb arvestada,” kirjeldab Matthew Eisenhauer, piirivalve avalike suhete ametnik tehnoloogiavaldkonnas.

„Meil on vastas väga suur rahvusvaheline kuritegelik võrgustik, millel on piiramatud ressursid. Neil on raha, kuni inimesed on valmis tegema mida tahes, et USA-sse pääseda. Keegi on alati valmis ka selle pealt kasu teenima,” mõtiskleb Eisenhauer.

Piirdeaed on väga kallis, selle ülalpidamine samuti. Aed tuleb mehitada, seda iga päev kontrollida.

Ta tõdeb – nagu enamik küsitletud piirivalvureid –, et üha kõrgemad tarad lõpuks ikkagi kõiki muresid ei lahenda. „Me peaksime pöörama rohkem tähelepanu pigem kuritegelike võrgustike murdmisele,” ütleb ta.

„Müüri kõige kasulikum omadus on, et see aeglustab inimeste liikumist,” räägib USA piirivalve juht Ronald Vitiello tuhandeid kilomeetreid eemal Washingtonis. Temagi rõhutab: piirdeaed on vaid üks osa kogu piirivalvest, ainult tarast kasu ei ole.
Kõige paremini toimivad kõrged rauplangud just linnades, kõrbetes on neist vähem kasu.

„Sama oluline kui see aed on head suhted Kanada ja Mehhikoga. Me oleme kolmekesi tugevamad, meil peab olema ühine plaan,” ütleb Vitiello.

Kuid siiski, kas Euroopa vajab tarastamist? Ilmselt vajame meiegi head plaani ja koostööd, müüride ehitamine ei saa lõpuni, sajaprotsendilise kindlusega toimida.

Ajakirjaniku reisi rahastas osaliselt USA välisministeerium.
Loo autor Ester Vaitmaa koos piirivalvurite John Lawsoni, Matthew Eisenhaueri ja Jose Verdugoga

Vaata fotogaleriid!