Rege rauta ja vankrit paranda suvel
Enamik inimesi on puhkusel või on neid mõnel muul põhjusel võimatu kätte saada, nii et paljud tööülesanded jäävad vabandavatel asjaoludel nagunii täitmata. Tore on töö ajal vaadata jalgpalli EM-i, kõige parem koos kolleegidega. See loob soodsa mikrokliima, mis omakorda mõjub soodsalt neile vähestele töötulemustele, mida on suvel võimalik saavutada.
Mõned eriti leidlikud inimesed on läinud tööle sporditoimetusse, viies edukalt ellu Gustav Ernesaksa kunagise õnne definitsiooni: õnn on töötada alal, mida tahaksid harrastada ka vabal ajal. Selliseid õnnelikke inimesi võiks Eestis palju rohkem olla. Kahjuks on meil Prantsusmaaga imeväike ajavahe. Rio de Janeiro olümpiamängud seevastu tõotavad kaht väga sisukat töönädalat.
Tõeliselt produktiivne töö tehakse nagunii ära mitte meil, vaid kusagil Hiinas või Vietnamis – eriti produktiivselt teeb lapstööjõud. Tõsi, olen Eestiski kohanud inimesi, kes tõesti ausalt ja südamega tööd teevad. Näiteks juuksureid ja taksojuhte. Aga nendegi puhul tekib küsimus: kellele seda nii väga vaja on? Takso asemel võib sõita häälega, oodata esimest hommikust bussi või jalgsi astuma hakata. Ka juustehoolduseks leidub alternatiivseid võimalusi. Usun, et lõviosa asotsiaale ei sõida kunagi taksoga ega käi juuksuris, kuid see häirib mind nende puhul kõige vähem. Põllumeestest ei tasu rääkidagi. Ülejäänud EL pole mitte üksnes võimeline Eestit ära toitma, vaid suure rõõmuga teekski seda.
Üks mu tuttav, kes tööd otsis, pani tähele, et peamiselt vajatakse inimesi kohtadele, kus tuleb mingit mula suust välja ajada (ja/või kirja panna). Nende inimeste puhkus tööst vist suurt ei erinegi, sest üldiselt ajavad inimesed ka puhkuse ajal igasugust mula. Näiteks kõigi meie telekanalite suvesaadete juhtidest pole võimalik aru saada, kas nad ajavad mula töö või puhkuse mõttes.
Puhata peab oskama. Puhata on märksa raskem kui tööd teha. Viimase hõlbustamiseks on loodud ametikoolid, karjäärinõustajad, väljaõpe töökohal... Aga puhkama pole eestlast keegi õpetanud. Kus on meie puhkusenõustajad? Väljaõpe puhkekodudes? Puhkusekaitseamet? Pakutakse ainult totakaid grillimisnippe ning soovitatakse sõita sinna, kus on võimalikult kitsas ja kallis (Pattaya, Hurghada, Pärnu).
Suvel puhkamine on emotsionaalse ressursi raiskamine. Õnneks on meil elukutseid, mis pakuvad võimalust sellest pääseda. Üks filmimees ütles mulle, et nende jaoks on suvi kõige magusam tööaeg. Ilmselt kehtib sama vetelpäästjate kohta. Oma kogemusest tean, et suvel on ka inimesi parem intervjueerida. Nad on avatumad ja isegi leidlikumad.
Kõige kasulikum on võtta puhkus välja jaanuaris või veebruaris, kui aastalõpu pühad nagunii vastava häälestuse on andnud. Sel ajal tööl käia on raske ja ebameeldiv. Külm, lumine, porine, pime, nukker. Kontoris naaberlaua taga end bikiinide väele võttev kolleeg ei tekita mitte entusiasmi ja jäljendamissoovi nagu suvel, vaid pigem tahtmist kiirabi kutsuda. Ka töised konfliktid tekivad kergemini – osalt masendava meeleolu tõttu, osalt seetõttu, et inimesi, kellega tülli minna, on ümberringi rohkem kui suvel. Pealegi puhkasidki vanad eestlased talvel, nii et see on meie genotüüpi programmeeritud.
Suvel on töö tänu Eesti mõõdukale parasvöötmelisele kliimale aga lausa lust ja lillepidu.
