Rein Maran: püüame ikka pühaduse poole

Loodusdokumentalist Rein Marani värskelt esilinastunud dokfilmis „Hiite lummus” näeb nii hüljatud pühapaiku kui ka neid, kus nüüdki ohverdamas käiakse.

Millest tuli hiiefilmi idee?

Olen üsna palju mööda Eestimaad ringi liikunud ja mind hämmastas, et meil on kohutavalt palju kohanimesid, mis kannnavad hiite ja pühade paikade nimesid. On Hiie talud, Hiiesalud, Hiiekivid, Hiieallikad, Hiiepõllud, Hiie külad. Neid kohtab ikka ja jälle. Püha-nimesid on täpselt sama palju. Mind hakkas võluma mõte, et neid hiiesalusid võiks käsitleda kui vanimaid looduskaitseobjekte. Sest aastasadade jooksul ei tohtinud sinna midagi juurde tuua ega ära võtta, loodus arenes omatahtsi. Lugesin nii palju läbi kui võimalik, seda oli üsna vähe. Sattusin ka Ahto Kaasiku ja Maavalla Koja peale, nemad lausa külvasid mind allikatega üle. Aga mu esialgne mõte muistsetest looduskaitsealadest ei kannatanud kriitikat – aeg on teine ja seadus hiisi ei kaitse. Nii et „Hiite lummus” peaks olema ristläbilõige muinasmälestistest ja pühadest paikadest.

Tegelikult tegite ju kaks filmi.