Aga ütleme, et meil oleks võimalus oma piirid täiesti kinni hoida. Mille võrra me vaesemad oleksime?

Kõigepealt jääme natukene inimlikkuse võrra vaesemaks, kui meilt palutakse abi ja meil on võimalik seda anda, aga otsustame, et tahame ise toetusi, raha ja kõike muud, aga vastu midagi ei anna. Aga meie kultuur ise jääb ka paratamatult vaesemaks, kui ta otsustab kõigist välismõjudest loobuda, ning nii tekib pealegi oht, et ta ei ole pealekasvavate põlvkondade jaoks enam piisav. Ma tahaksin, et eesti kultuur oleks nii paindlik, et ta suudaks ajaga kaasas käia ja säilitada olulist ka pidevas muutumises. Meid ümbritsev maailm muutub nagunii ja kui meie kultuur on elus ja terve, siis ta peab seda peegeldama.


Ühtlasi peab meeles pidama, et kui oleme ise võimelised muutustes kaasa rääkima, siis saame endaks jääda ka nende muutuste käigus. Kui need muutused tulevad nii, et me muudkui paneme oma aknaluugid kinni, siis meie kultuur muutub elujõuetuks, sest ta ei suuda meie maailma meile ära seletada.

Pikemalt loe juba homsest laupäevalehest LP!