Riho Sibul homses LP-s: kadunud Gunnar Graps käratas mulle, et olen kirjandushuviline koorilaulja!

Sellist tunnet küll ei ole, nagu oleks kuhugi kohale jõudnud, ütleb muusik Riho Sibul, kel täitub tänavu 40 lava-aastat. Teekond on tema sõnul ikka olulisem.

Napisõnalisuse poolest tuntud laulja ja kitarrist Riho Sibul (57) teeb oma jutus pikki pause. Mõtleb, kuid ei ole seejuures tõrjuv. Mõnedel teemadel eelistab aga siiski mitte rääkida. Palub, et ma ei teietaks, kuid tahes-tahtmata kipub keel ikka pigem austavalt pöörduma, sest tagasihoidliku moega Sibul kiirgab isiklikku suurust. Meie vestluse jooksul jõuab ta peast tsiteerida nii eesti luuletajaid kui ka vene filosoofe. Iga natukese aja tagant möödub inimesi, kes Sibulale rõõmsalt tere ütlevad. Vastuseks viipab ta käega ja naeratab oma õndsat, kuigi harvaesinevat naeratust.

Käite praegu koos Mari Jürjensi ja Vaiko Eplikuga mööda Eestit ringi ja annate kontserte. Kuidas see kooslus sündis?

Me oleme Mariga mitmeid asju koos teinud. Ja Vaikoga oleme palju teinud. Mari on imeline ja Vaiko on imeline. Mõtlesime, et teeme siis kolmekesi midagi.

Teil on ühe Eesti suurema lugemusega muusiku tuntus. Mäletan, et lugesin kusagilt, kuidas võistlesite 1980. aastatel luuletaja Peep Ilmetiga, kumb suudab rohkem vene luulet pähe õppida.

(Venitab.) Jaaah, aga see võis vist olla [luuletaja Hannes] Varblasega. Mõlemaga neist oleme muidugi palju luulest rääkinud. Suur lugeja olin ma siis ja olen kogu aeg olnud. Kadunud Gunnar Graps võis ikka käratada, kui ta mu peale vihane oli. Käisin üliõpilaste segakooris laulmas ja see ei meeldinud talle, kuna ei olnud tema arvates üldse rock’n’roll. Siis ta ikka teatas läbi hammaste: „Sa ei ole mingi rokkar!” Mina vastu: „Kes ma siis olen?” – „Sa oled kirjandushuviline koorilaulja!”

Pikka intervjuud Riho Sibulaga loe juba homme ilmuvast LP-st!