Riigikogust välja jäänud Aivar Riisalu homses LP-s: mulle ei meeldi, mida Eesti parteide sees näen! See on kitsa kliki huvide esindamine
Aivar Riisalu (54) on nii hõivatud mees, et temaga jutule saamiseks peab minema hommikukohvile – hilisem aeg päevast on pea minuti täpsusega sisustatud hilisõhtuni välja. Sellepärast suundumegi koos fotograaf Tiiduga Tallinnast 35 kilomeetri kaugusele Nahkjala külla harjumatult vara – kell kaheksa hommikul. Nurgi talus on hommikused talitused juba tehtud. Hobused (tükki kaheksa) on toidetud, punakarvalistele kassidele ja Saksa lambakoerast majavalvurile Karole ninaesine antud, hommikused lehed läbi vaadatud ja tuline kohv auramas. On haruldane hommik, sest kodus on ka Aivari abikaasa Marina(50), kes veedab muidu suure osa nädalast Tartus, kus tal on samuti kodu. Aivariga kokku saades sukeldus ka Marina pea ees poliitikasse ja kandideeris seekordsetel riigikogu valimistel juba teist korda. Ta tegi Tartus tubli tulemuse, sai Keskerakonna nimekirjas Aadu Musta järel 1284 häält ja on tema asendusliige riigikogus. Vaba mees riigikogu tööst on pärast kaheksat aastat ka taluperemees Aivar – tema oli Harju- ja Raplamaal IRL-i nimekirjas kandideerides alles viiendal positsioonil, sai toetajatelt tublid 1536 häält, ent jäi sellest hoolimata riigikogu ukse taha.
Päike sirab üle Riisalule kuuluva 150-hektarise maavalduse, me istume hubase köögilaua taga ja räägime hommikukohvi kõrvale sellest, milliseks kujuneb elu pärast seda, kui riigikogusse enam asja pole.
Miks sul kogu aeg nii kiire on? Riigikogu päike enam ei soojenda, nüüd peaks ju aega kõvasti üle jääma?
Kui olla täpne, siis soojendab veel viimast nädalat. Aga kiire on mul kogu aeg olnud. Ega elu tohi seisma jääda. Nüüd tuleb jälle tööle hakata. (Naerab.) Kui päris aus olla, siis kurbus on hinges. Olen justkui ausalt asju ajanud, isegi hingega. Viimased neli aastat olin riigikaitsekomisjoni aseesimees ja praegu on ju ülioluline, kuidas riigikaitses käitutakse. Et ma ei saa enam nendes küsimustes parlamendi tasemel kaasa rääkida, on isegi traagiline. Sest kui ma millestki midagi tean, siis sellest, kuidas kompanii positsioonidele paigutada, milline on korralik lahingupositsioon ja kuidas vastast tõrjuda. Olen selle nimel end viimased 20 aastat täiesti vabatahtlikult koolitanud. Lõpetasin küpses eas sõjakooli ja muudkui harjutasin ja õppisin, harjutasin ja õppisin...
Sa ei varja, et oled oma kõrvalejäämise pärast pettunud?
Kas just pettunud, sest vahetades parteid Keskist IRL-i ju teadsin, et mu asetus ei saa olema nii hea, nagu oleks olnud minu vanas parteis. Teadsin, et kui sind paigutatakse piirkonna nimekirjas viiendale kohale, siis puhtaritmeetiliselt on teada, et seekord sa parlamenti ei pääse. Aga unistus sellest, et mul on siiski palju isiklikke toetajaid, hoidis mind erguna. Ma arvan, et tegin tol hetkel IRL-i tulles iseenda jaoks tähtsa valiku ja olin pikka aega kindel, et see oli õige otsus. Täna, kõikidele asjadele otsa vaadates, on mul oma valiku pärast aga segased tunded.
Sellest, mida hirmsat Aivar Riisalu Eesti parteide sees nägi, millised ettepanekud on tal riigikogu töö muutmiseks, miks ta ei usalda alla 30-aastaseid parlamendisaadikuid, mida oma eluga pärast riigikogu tööd peale hakkab ja kuidas päevi sisustab, loe juba homme ilmuvast LP-st!
