Roman Baskin teatrist ning emast-isast

Roman Baskin elatab ennast suvelavastustega tuuritades, kuid viimased viisteist aastat on ta oodanud võimalust teha oma filmi. Sotsiaalne närv pole kusagile kadunud, vaid ootab oma aega, kibestumusest pole jälgegi.

Ootan Roman Baskinit (59) vanalinnas Reval Cafés, kuid ta ei tule ega tule. Helistan. Selgub, et ta on kohtumise unustanud, kuid eeldab, et on kahekümne minuti pärast kohal. „Siiamaani üritan ilma märkmikuta hakkama saada,” ütleb ta kohale jõudes. „Seni olen hakkama saanud, aga kõvaketas hakkab täis saama.” Head ajutrenni pakub talle male, aga leib tuleb lauale projektiteatrist Kell Kümme, mis toob publiku ette suvelavastusi – need ongi Roman Baskini ampluaa. Teatri kaubamärk on etenduste erilised dekoratsioonid ehk hoolega välja otsitud looduskaunid kohad.

Baskin valis ise kohtumiseks Reval Café, mis asub Sõpruse kino kõrval, ütles, et on harjunud seal käima. „Mis ta nüüd lemmik, aga hea koht, kus kohtuda. Olen kuus aastat vanalinnas elanud, otsinud mõnd püsivamat kohta ja paremat pole leidnud,” ütleb ta. Siinsamas lähedal vanalinnas ühel ärklikorrusel on teatri kontor. Reval Cafésse lepib ta kohtumisi kokku, aga vahel käib ka tööd tegemas. „Aga noh, seda ei saa töötegemiseks nimetada – tööd saab kodus ka teha,” tunnistab ta. Baskini elus pole praegu kõige äkilisem aeg: tema töö on lugemine ja teatritükkide lavastamine.