Ruja kestab üle aja
Kas kunagi oma eluajal, näiteks kui ta 1994. aastal Stockholmi eeslinnas üksi kitarrikohvriga bussi ootas, et minna järjekordsele kõrtsimängule, kujutas Urmas Alender ette, et tema laule lauldakse laulukaare all, laulupeol ja varsti juba nii mitmendal austuskontserdil?
Ja et tema häält kuulavad moodsate YouTube’i, iTunesi ja teiste kanalite kaudu tuhandetes Eesti ja maailma paigus inimesed, kes polnud veel sündinud, kui tema siit ilmast lahkus? Ei usu. Aga kindlasti oli see tema soov, tema ideaal. Muusika on suurem kui elu ning kestab üle aja ja inimeste.
Elu pisiasjad, vastuolulised tõsiasjad, müürid ja piirangud kõrgusid jääna tema sees põleva idealisti hinge ja südame ümber. See on pilt, mis minus kangastub, kui mõtlen tulevale suvisele suurkontserdile, kuulates samal ajal luuletusi, mille isa 1989. aastal Odra tänava korteris linti on lugenud. Need luuletused on osa asjust, mida ma veel ei ole tihanud avaldada. Siin on palju isiklikku, pühendusega ajastu suurkujudele (näiteks nekroloog Gunnar Grapsile aastast 1976 (!), Erkki-Sven Tüürile, Juhan Viidingule, Doris Karevale), sõpradele, Rujale (ka eraldi Kuulbergile, Rannapile, Kappelile, Nõgistole).
Ruja tee (1979)
Kui Ruja liigub, liigun minagi
Sel teel ei ole algust ega lõppu
On lihtsalt tee, tee iseeneses
Ja mitmekesi ühekaupa laval
Nii hästi tunnetame üksteist
See, mis siis näib, ei ole tähtis hoopis
On tähtis see, et mis me oleme
On kuskil tema, kes me hinge vaatab
Ta näeb ja teab, et kes me oleme
Ja ometigi jätab vastamata,
et kuhu me siis lõpuks jõuame
Päevikut pidas isa pidevalt, ka Ruja ajal. Ent see on suhteliselt asine ja lakooniline. Luuletustes on tegelikult enamat ja luuletusi kirjutas ta pidevalt. 1989. aastat mäletan üsna kummalisena. Olin millegipärast üksi kodus Tallinnas, samal ajal kui toimusid legendaarsed Tartu levimuusikapäevad, kus Alender, Mattiisen ja teised laval vabaduseihas noori hullutasid ning ise samal ajal autoga majaseinu rammisid. Mina kuulsin kõrvalt ja tajusin seda kõike hilisemate juttudena. Nüüd kuulan samal ajal, 1989. aastal sealsamas Odra tänava korteris sisse loetud luuletusi.
Justkui arhiveerimise eesmärgil, kokkuvõtlikult ja pedantselt, alustades esimestest 1968. aasta värssidest ja lõpetades kõige värskematega, mõned päevad enne seda, kui toonasest ummistunud eraelust ja ühiskondlikust pingeseisust Välis-Eestisse põgenesime.
Tahaks, tahaks, igavesti (1978)
Kõik inimesed tekivad ja kaovad
Nii nagu sünnid, kohe suredki
Ehk küll me südamed nii väsimata taovad
Kui kaovad väiksed, kaovad suuredki
Noh, nagu näiteks minu sõber Juhan
Ta elab, mängib lauas lavalaudadel
Ta kirjutab, kuid paber põleb tuhaks
Ja kustub kõik, ka küünlad haudadel
On ainus viis, ent seda veel ei tea me,
kas ta on olemas või mõtlesime välja,
kuis saada surematuks
Selle elu peale ta tuleb siis
ja kustutab me nälja
Minu mälestused on korraga isiklikud, normaalsed ning seal kõrval ka valu ja eksistentsialistlikke otsinguid aimavad. Muusika ja Ruja olid nagunii kogu aeg. Iga hommik algas me kodus muusikaga, igas päevas, köögilaua taga, suure toa liigutustes olid plaadid, lindid, lintmakk, kassetid, pidev ülekuulamine, lindistamine. Kirjutamine. Kitarr ja häälestamine. Ma ei mõelnud toona, mida ta teeb või miks. See oli lihtsalt nii loomulik argipäeva osa, samasugune kui hommikul tõusmine või õhtul uinumine või see, et isa mulle lehvitas ja ütles „Ole tubli!” või „Käitu korralikult!”, kui kooli või kuhugi läksin… Hingamine.
Tagantjärele saan aru, et see, mida põhiliselt Rootsi ajast mäletan, oli arhiveerimine, meile järele tulijatele elu ja loomingulise pärandi edasikandmise lihtsaks tegemine. Nii lihtne ja loogiline on olnud seda loomingut avalikkuse ette tuua, kui ette on valmistatud kogumikud, järjekorrad, luuletustele lisatud aastaarvud, pühendused. Minul on üle jäänud see kõik ainult materialiseerida, peale CD-de viia ka moodsasse MP3-formaati ehk arvuti müügiplatvormidesse. Kuulajate abiga juba ka YouTube’i jne. Kontsertidel, mille korraldamise juures olen olnud – nagu nüüdki –, olen püüdnud seista selle eest, et see vaim ja ideaalid, mida mina isas tundsin ning tagantjärele tema loomingus ja endaski olen leidnud, oleksid ikka kohal. See on mu kohustus.
Rahu
(„Millest Rein tegi laulu ja mis võitis vist kolmanda preemia või oli see teine, no ei ole eriti huvitav vist see fakt…”)
Vaikusse, valgusse, puhtusse minna suudan, kui ületan enda
Sinusse usun kui kindlasse linna, ära siis minema lenda
Kõik, mida tunnen, pean vaikima maha. Sina vaid vaikuses kajad
Tahan ja tahan nüüd taevaste taha
Küllap siis seda on vaja
Tahan ja tahan nüüd taevaste taha
Selleks mul Sindki on vaja
Mul on Su ilu vaja
Mul on Su elu vaja
Mul on Su hinge vaja
Sinu ilu vaja
Sinu rahu vaja
Ja nii me nüüd kuulame, ikka ja jälle. Muusikat ja sõnumit, mis puudutab, sest on korraga isiklik ja üldinimlik. Vastu kajab Eesti tema toonases piiratuses, vabaduseiha – samal ajal nii tuttav ja tuntav, siin ja praegu. Jumal nagu vabaduski kuskil lootusena. Meri ja surm. Lihtsad asjad, loodus ja argine ja samal ajal ajatuse püüe. Konfliktne, alati ümbritseva vastu tundlik ja analüüsiv. Seda kõike oli vahel korraga liigagi palju, vähemasti argielu tingimustes. Aga ehk ainult sellisest põlemisest sünnibki looming, mis suudab kõnetada ja soojendada veel mitu põlve hiljem, avanedes ikka uuesti uutele kuulajatele nende endi maailma osana. Põlemine, tekst, sõnum, mis muusika ja hääle kaudu jõuab kuulajateni, kinnistub ja elab nendes edasi.
Ja räägitakse – mu tädi, isaõde, räägib –, et isa oli ikka lepitaja, Rein (Rannap) ja Jaanus (Nõgisto – toim) aga kuumaverelised geeniused. Muidu oleks ansambel juba algusaegadel lahku läinud. Võimalik. Aga oli nii, nagu pidi olema, sest Ruja kestab ikka veel. Kas saab eelistada Rannapit Nõgistole või vastupidi või üht Ruja perioodi teisele? Mina ei saa. Kas saaksin valida laulude „Eesti muld ja Eesti süda”, „Rahu”, „Teisel pool vett” või „Valgusemaastikud” vahel? Ei. Õnneks on nad meil kõik. Ja muusika kestab üle aja.
„Pühendatud minu armsamaile kollektiivile,
milles ma olen oma elus töötanud. Seal kujunesin ma inimeseks, selles ansamblis,
muidugi ka lavakateedris, aga siiski ansambel Ruja on olnud minu kõige tugevam
kollektiiv. Sealt on läbi käinud kõige tugevamad inimesed, keda ma elus näinud olen, suurepärased kunstnikud, muusikud, inimesed.”
Ood Rujale (1976–1979 vahel)
Sa oled kõik, mis tahan võtta kanda
Sust läbi voolab minu muusika
Ja endast kõik ma olen tahtnud anda,
et kõlaks viimaks ilu muusika
Mind oled aidanud siin ilmas ellu jääda
Mu hingest oled teinud oreli
Sa oled peegel pahega ja hääga,
sest Sinus sihti näen, mis ikka pooleli
Siis kesta veel ja püsi üle aja,
võib-olla mõnigi Sust leiab kosutust
Jah, Ruja, tean, et sind on väga vaja,
et läbi murda müürist tohutust
Vaata lisa kontserdi Ekspress Meedia erilehelt.
Alates tänasest kuni 12. juunini on piletid müügil ainult Rahva Raamatus. Vaid sel nädalal on piletid saadaval Rahva Raamatu kauplustes ja e-poes hinnaga 12€. Soodushind kehtib vaid püsikliendile, tavahind 15€.
