Savisaar, oravate auesimees
Kuid asi pole nii lihtne. Jõgi, millesse nad hüppama valmistusid, polnud sugugi tundmatu, vaid kurikuulus seal varitseva krokodilli poolest. Ehkki oli võimalus krokodill minema toimetada ja jõgi ujumiskõlblikuks muuta, ei vaevutud seda tegema. Seega jäigi hüpe ära.
Tõepoolest, üle hulga aja oli reaalne võimalus moodustada valitsus ilma Reformierakonnata. Keskerakond polnud ammu nii salongikõlblik tundunud. Mitte ainult sotsid, vaid ka Vabaerakond ja isegi IRL olid peaaegu valmis kõike eelnenut unustama ning vana vimmamehega käsi lööma. Koerast saadi üle ja oli ainult tarvis nihutada eemale ka koera saba. Ehk saata auavalduste ja fanfaarihelide saatel pensionile Edgar Savisaar ning tühistada leping Ühtse Venemaaga. Ja Eesti poliitikas olekski toimunud pööre.
Aga seda ei tehtud. Otse loomulikult polnud seetõttu ei Vabaerakonnal ega ka IRL-il võimalik end naeruväärseks muutmata Keskerakonnaga ühte valitsusse vangerdada. Kõik jäi, nagu oli, ja sellest on tõesti tuliselt kahju. Aga sotsid pole tekkinud ummikus süüdi, ehkki Keskerakond seda kurva näoga väidab. Ka Keskerakond oleks võinud vähemalt pool sammu tulevastele partneritele vastu astuda! Kui keegi ootab, et talle kosja tuldaks, võiks vähemalt oma silmnäo puhtaks pesta ja juuksed ära kammida, olgu muuga, kuidas on.
Reformierakonna auesimees on Siim Kallas, aga temast pole juhtivatel oravatel muud kui tüli, sest ta kipub õpetama ja kritiseerima. Seevastu Edgar Savisaar on Reformierakonna võimul püsimise kindel garantii. Ta on oravate jaoks sama, mis Eesti jaoks taevas mürisevad ja me iseseisvust kaitsevad NATO sõjalennukid. Shakespeare’i „Macbethis” ennustavad nõiad kuningale, et ta püsib võimul, kuni suur Birnami mets liikuma hakkab. Ka mina julgen ennustada, et kuni Keskerakonda juhib Edgar Savisaar, istub Stenbockis reformierakondlasest peaminister.