Savisaar piiramisrõngas

Inimesed kohtuvad mõnikord ootamatutes situatsioonides. Omal ajal oli üllatav teada saada, et Reformi- ja Keskerakond kuuluvad europarlamendis ühte ja samasse, liberaalide fraktsiooni. Nüüd kohtuvad needsamad erakonnad prokuratuuri koridorides. Ühed selleks et kõnelda Tallinna Sadama korruptsioonist, teised selleks et anda selgitusi Tallinna linnas toimunu kohta. Kuna kolm on kohtu seadus, siis võib oletada, et kunagi trehvavad nende erakondade esindajad ka vangimajas.

Siiski on teatavaid erinevusi. Oravad susserdavad, kuid pole valmis päris põranda alla minema. Keskerakond on aga mingis mõttes seal juba mõnda aega olnud. Kapo on pikki aastaid olnud Keskerakonna suurim vaenlane. Seetõttu suhtutakse igasse kapo süüdistusse kui järjekordsesse rünnakusse, mis tuleb turmtulega tagasi lüüa. Kapo ega Eesti riik, mida kaitsepolitsei esindab, pole Keskerakonna jaoks mingid autoriteedid. Nende väidetu on üksnes vaenlase propaganda, mis ei vääri vähimatki tähelepanu. Seetõttu pole mingi ime, et Savisaar sai süüdistuse esitamisest üksnes indu juurde. Loomulikult pole tal vähimatki kavatsust juurdluse ajaks poliitikast kõrvale tõmbuda. Miks peaks ta täitma vaenlase käsku? Professor Moriarty ei allu Sherlock Holmesile!

Savisaar on kui mässuline feodaalvürst kuningriigis, mille monarhi ta ei tunnusta. Valitsusväed on ta sisse piiranud, aga ta ei kapituleeru, vaid võitleb viimse veretilgani. Isegi kui Savisaar kõrvaldatakse juurdluse käigus linnapea toolilt, seavad truud alamad tema asemele mõne kuuleka hampelmanni. Tegelik valitseja juhiks oma pärusvaldusi ikka edasi, aga sedapuhku juba Hundisilmalt, nii nagu Viktor Kingissepp juhtis Eesti töölisliikumist õdede Tellmannide sahvrist. Ka tema ei pidanud muide kapost lugu ega allunud kodanliku vabariigi seadustele.

Miks peaks ta täitma vaenlase käsku? Professor Moriarty ei allu Sherlock Holmesile!

Tõelise juhi jaoks pole muidugi mingit probleemi selles, kui kangekaelse võitluse käigus hukkub terve erakond. Millal enne on mõni diktaator loobunud oma võimust põhjendusega, et temata on riigil parem? Pigem hävigu senine maailm koos temaga! Käsi kullas või perse mullas – see on täitsameeste deviis.

See seab keerulise valiku ette need Keskerakonna jõud, kes uppuva laevukese meeleldi ikkagi sadamasse tüüriksid, selle asemel et pasunahelide saatel põhja minna. Otsest mässu tõsta ja Savisaare vastu kandideerida ei julgeta, sest ka haavatud lõvi on ohtlik. Näiteks omadega lössis Mussolini laskis ju hukata välisministri ja väimehe krahv Ciano, kes oli viimaks südame rindu võtnud ja duce vastu hääletanud. Kuid pole kahtlustki, et kui Ciano oleks oma äiale truuks jäänud, lõpetanuks ta veidi hiljem sama kurvalt, Mussolini kõrval jalgupidi puu otsas rippudes.

Kahju inimestest, kes igaveste troonipärijatena muudkui ootavad ja ootavad, millal ometi järg nendeni jõuab. Samal ajal peavad nad kõik vana valitseja lollused heaks kiitma, hävitades sellega tilk tilga haaval oma tõsiseltvõetavust.