Signe Kivi: kõik on kaduv, kuid mitte pöördumatult

Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi on korraga minister ja kunstnik, ema ja vanaema, võitja ja kaotaja. Elukogemus on pannud teda hindama pooltoone ja nägema värve raagus maastikel.

Kui laupäevaleht LP pärast pikka nädalaid kestnud ootust lõpuks Signe Kiviga Eesti kunstiakadeemia neljandal korrusel kohtub, on kindlad ainult kaks asja – akadeemia kolib Kotzebue tänavale ja rektor Kivi käepigistus. Mõtlen endamisi, et mõnusam oleks intervjuud teha olnud hoopis mujal, näiteks Kivide maakodus Lahemaal. Ent siis ei tea ma veel, kui suur roll on selles jutuajamises ja Signe elus tema kirjutuslaual ja tööl.

Eesti kunstiakadeemia rektori kabineti aknast paistavad korraga helekollaselt särav Estonia teatrimaja ja kunagine kunstnike tüliõun, Solarise keskuse veiklevalt lillakas logo. Õnneks meeldib Signe Kivile lilla värv. Ja mitte seepärast, et see praegu moes on. Lillas toonis on nii kooli tänane avalik värvilahendus kui ka ülikooli sajandi vanune lipp, millele on tikitud kiri: „Töö on kunsti hing”.

Loe edasi, mille vastu Signe Kivi kogu aeg sõdinud on ja miks pole tal vahel kahju oma käega istutatud puid maha võtta.