Siim Kallas homses LP-s: peab olema julgust iseendaks jääda. Ja see ei ole lihtne
Kaks aastat tagasi istusime Siim Kallasega (67) tema Euroopa Komisjoni töömajast jalutuskäigu kaugusel Brüsseli kodus. Seal sündinud intervjuus ütles ta esimest korda sõnaselgelt välja: jah, ma soovin saada Eesti presidendiks. Vahepeal jõudis toimuda paljutki: Kallas nõustus kaks aastat tagasi pakkumisega saada Eesti peaministriks, pidas siin isegi läbirääkimisi teiste erakondadega, aga loobus siis päevapealt ja lahkus kannapöördega. Nüüd on ta tagasi. Vaatab olnule nii kriitiliselt kui ka muigelsui. Tal ei ole midagi kaotada ja seekord läheb ta lõpuni.
Katkend homme ilmuvast intervjuust:
Kas kümme aastat elu Brüsselis pani teid unustama, milline on Eesti ühiskond? Julgesite kaks aastat tagasi õhinal tagasi tulla ning lootsite siin midagi ära teha? Saite siis veidi hiljem oma veast aru ja põgenesite tagasi vaatamata? Miks loobusite toona pakutud peaministri kohast?
Eks viga ole muidugi rohkem minus. Olen tihti läinud kaasa idealistlike ideedega. Elule tagasi vaadates ei peaks enam olema väga lihtsameelne, aga ikka olen. Ka väga suur poliitik Winston Churchill kaotas palju valimisi, sest ajas oma liini, mis ei toonud talle kaua aega võitu. Ühes 1940. aastal kirjutatud raamatus on kirjas, et Churchill ei olnud kindlasti inimene, kes võitis sõja. Aga Churchill oli 1940. aasta mais pea ainus inimene, kes suutis vältida seda, et sõja oleks võitnud Hitler. Kogu eliit oli Hitleriga rahu tegemise poolt, aga tema ei olnud. Ta ajas ja ajas oma rida ega sõlminud rahu, öeldes, et siis lakkab meie riik olemast. See on üks episood, mis mul seda kahe aasta tagust lugu meenutades meelde tuleb.
Kahetsete oma toonast tulekut?
Eks igast asjast tule õppust võtta. Võib-olla ei oleks pidanud 2013. aasta sügisel koos Andrus Ansipiga mõeldud mõtet edasi arendama.
Lugesin teie viimasest raamatust „Kallas” põhjendust, miks toona lahkusite, aga ei saanud selget sotti. Kas Reformierakonna tagatuba suunas teie kokku pandavasse valitsusse inimesi, keda te ei plaaninud sinna võtta ja lahkusite sellepärast?
Ei, mul ei olnud veel mingit nimekirja, keda võtta, keda jätta, nimedeni asi üldse ei jõudnudki. Küll aga sain aru, et mind pole siia vaja. Kõik on juba paigas ja läheb samal viisil edasi. Ja läkski edasi.
Meedia, kes teie võimalikud vanad patud taas päevavalgele tiris ja esikülgedele pani, oli väga imestunud ja pettunud, kui lahkusite.
Selliseks sammuks peab julgust olema. Kui saad aru, et selgelt kõrbed, mis siis enam punnid? Kui ikka istud ja vaatad enda ees seisvat valget seina ning saad aru, et sinult oodatakse valimistel kindlat valimisedu, aga mõistad, et sa ei vii oma erakonda kindla valimisvõiduni, siis ei ole ju mõtet ei endale ega teistele illusioone looma hakata. Mind oleks hakatud süüdistama: miks sa üldse tulid, kui ootustega hakkama ei saa? Ma ei kahetse absoluutselt seda otsust, et lahkusin. Oleksin pidanud seda juba sügisel 2013 ette nägema, see oleks olnud tark tegu.
Kas mingites olukordades pole te nõus tegema kompromisse, sest ei saa pärast seda enam endast lugu pidada?
Jaa, muidugi. Saan aru, et valmistasin pettumuse inimestele, kes minu peale väga lootsid, ja olen neilt ka vabandust palunud. Peab olema julgust jääda iseendaks. Ja see ei ole lihtne. Poliitika on kompromisside kunst, aga kuskil on piir. Poliitikas pead suutma mõelda mitu astet ette. Saad küll peaministriks, aga lahkud sellest ametist häbiga. Ära parem siis üldse mine.
Pikemalt avab Siim Kallas taustu juba homme ilmuvas intervjuus laupäevalehes LP!
