„Ei midagi.”

„Kui inimene midagi ei tee, siis istub ta vagusi oma koha peal, mitte ei keerle ringi nagu nõela otsas,” sõnab riigikogu juhataja. „Ütle ausalt, kas sa oled jälle midagi liisinud?”

„Ei, mitte midagi,” läheb Stalnuhhin näost punaseks.

„Kui inimene midagi liisinud pole, siis on ta põu tühi. Sinul on põu punnis. Näita siia, mis sa jälle rahva raha eest ostnud oled!”

Stalnuhhin näeb, et pääsu pole, ajab end püsti ja hakkab pintsaku nööpe lahti tegema. Põu läheb korraga rahutuks, keegi põristab ja tuututab seal. Siis ilmub nähtavale uue auto kapott.

„Nojah, muidugi, jälle üks auto!” ohkab Nestor. „Inimeseloom, mis sul arus on? Sa oled juba mitu autot liisinud, aga endal pole juhilubagi! Mis sa teed nende autodega, sööd või?”

„Ega ma siis endale…” pomiseb Stalnuhhin.

„Kas jälle naisele? Tal on juba! Eelmiste kuluhüvitiste eest ju alles ostsid!”

„Ei, see on Toobalile,” kinnitab Stalnuhhin. Selle peale kargab punapäine mehike erutunult püsti ja hüüab:

„Stalnuhhin valetab! Ta rääkis, et müügile on saabunud auto, mis tantsib ja lööb trummi! Mina ei ütelnud selle peale midagi!”

„Miks sa ei ütelnud! Käskisid mul ära liisida ja täna tööle kaasa võtta,” vastab autoomanik järsul toonil.

„Pole tõsi!”
Stalnuhhin valetab! Ta ise rääkis, et müügile on saabunud auto, mis tantsib ja lööb trummi. Mina ei ütelnud selle peale midagi!

„Jääge mõlemad vait!” käratab Nestor. „Istu maha, Toobal. Aga sina, Stalnuhhin, tule minu laua juurde. Mis sa arvad, mis ma sinuga nüüd teen?”

Stalnuhhin naeratab kurvalt ja vaatab nurga poole.

„Vale kõik. Nurka ma sind täna ei pane. Aga sa pead kõik need rahva raha eest liisitud asjakesed, mis sul taskus on, siia minu laua peale laduma, et nad sind kurja tee peale ei ahvatleks. Tule, tule!”

Stalnuhhin astub kõheldes juhataja laua juurde, asetab sinna uue auto ja asub seejärel taskute kallale. Üksteise järel ilmuvad Nestori lauale kolm indiaanlaste raamatut, mitu kivi, paar viili, rauatükke, kaks nuga, üks raudora, kera niiti, üks kiri nõelu, puust uisk pika nööriga ja veel palju asju.

„Noh, kas nüüd on lõpuks kõik?” küsib Nestor, kui Stalnuhhini liisitud kraami kuhi on sedavõrd kõrgeks kasvanud, et ta ise selle tagant enam väljagi ei paista.

„Jah, nüüd on kõik.”

„Olgu peale, Stalnuhhin! Mine oma koha peale tagasi. Ja tulevikus püüa vähem liisida, taevane arm! Ega kuluhüvitist pea viimse kopikani ära kulutama. Jäta midagi mustadeks päevadeks kah.”

Stalnuhhin läheb ja istub. Ta suudab natuke aega rahulikult tööd teha, aga siis ilmub tema silmisse taas ärev pilk. Ta pöörab end kellamees Heimar Lengi poole ja küsib sosinal: „Kas sa tead, kust Tamasseri raudu saaks liisida?”

„Ikka tean,” vastab Lenk.