Suutäis pimedat sügist

Pimedad õhtud, langev temperatuur ja kehv tuju. Tavaline Eesti sügis. Kes põgeneb soojale maale, kes teki alla, aga enamik meist peab sellega lihtsalt leppima. Vanasti olid sügis ja talv pigem tubase rahuliku nokitsemise ja endassevaatamise aeg, sest inimene võttis koos loodusega hoo maha. Aga see pole enam ammu nii. Kontorites vehitakse klahvide klõbinal tööd teha ja tootmises on eriti kiire aeg, seetõttu tekibki meis ebamugav vastuolu välise tempo ja enda sisemise rütmi vahel. Soov kurnatust ja hiiglasliku tekina peale langevat melanhooliat eemale lükata paneb meid mõnikord käituma viisil, mida muidu ei teekski. Näiteks üleliia sööma. Lemmiktoit võib ju pakkuda suurepärast lohutust ja turvatunnet.

Tänases LP terviserubriigis tulebki toidukoolitaja Mirko Miilitsaga juttu sellest, kuidas me hingelise puudustunde toidupuudusega segamini ajame. Tagajärg on emotsionaalne söömine. Enamasti on emotsionaalse söömise alged juba lapsepõlves – kui beebi nutab, pakub ema talle esimese asjana süüa, selgitamata, kas lapsel pole äkki igav või tahab ta hoopis sülle. Kui laps võtab omaks arusaama, et toit on lohutuseks, on seda hiljem väga raske muuta. Mirko selgitab, kuidas oma emotsionaalset söömist ära tunda ja käitumismustrit muuta.

Kui sügistardumus muudab su tempo nii aeglaseks, et isegi voodist ei taha enam tõusta, siis vaata soovitusi, mis annavad pimedal ajal energiat ja rõõmu. Isiklike näidetega võtab toidu-, tervise- ja liikumisteema seekord kokku spordi-
kommentaator Kalev Kruus, kes oskab pingutuse ja naudingu vahel suurepäraselt tasakaalu leida. Inimene, kes tunneb rõõmu liikumisest ja mõtleb positiivselt, võib endale iga kell süümepiinadeta kooki lubada!