Tahaks loomulikult vanadusse surra, aga aeg ja kombed ei tee seda lihtsaks
Kas olete kunagi mõelnud, kuidas tahaksite surra? Vastan kõigepealt ise. Tahan, et mu elu oleks mõnus ja surm võimalikult ootamatu või kui seda ei saa, siis vähemalt mugav. Ühel hetkel tuli mul nädala jooksul õppida testamenti koostama, 100-kilost inimest siibri peale tõstma ja kõnevõime kaotanud inimese mõtteid lugema. Olen kogemuse eest omal moel tänulik, kuid tahan, et minu lähedased ei peaks seda elukooli nii intensiivses vormis läbima. Tahan, et mulle tähtsad inimesed ei peaks kannatama minu kannatamist vaadates ega mõistatama minu soove, kui ma ise neid väljendada ei suuda. Kui jäängi kontaktivõimetuna mõne lootusetu ja ebamugava haiguse või trauma küüsi, siis võiks keegi hea inimene mind ikkagi mingit legaalset narkootikumi täis pumbata ja lasta mul minna, naeratus suul. Parem oleks, kui mu laip auraks tund pärast surma kosmosesse, aga kui ei aura, siis põletatagu. Kuid tahan, et keegi ei peaks minu pärast tõstma oma jalga krematooriumi elektrooniliste tabloode alla, kus jookseb minu nimi nagu laeva nimi sadama boarding’u-väravas ning kus jutlustaja tema jaoks ette valmistatud teksti oma äranägemise järgi ümber kirjutab ja selle käigus mälestatava inimese elufaktidega mööda paneb. See viimane on muide lugu elust enesest. Tahan, et mul oleks oma suremise asjade üle sama palju kontrolli kui oma elu üle. Selleks et see kõik nii ka läheks, tuleks üht-teist mõistagi organiseerida enne, kui asi äkki kriitiliseks muutub, kuid millegipärast on oma soovidest lihtsam kirjutada sahtlisse või ajalehte kui rääkida sellest oma lähedastega neile silma vaadates.