TÄISMAHUS: Kersti Kaljulaid: vahel pean endalt küsima, kas ma ikka julgen

Täna kogunenud riigikogu vanematekogu otsustas teha Euroopa Kontrollikoja Eesti esindaja Kersti Kaljulaidile ettepaneku kandideerida Eesti presidendiks. Sellega seoses avaldame uuesti LP tänavu jaanuaris tehtud loo, kus Kaljulaid endast ja oma elust räägib.

„Mõnikord kutsutakse mind rääkima karjääri planeerimisest. Aga ma ei oska. Võin öelda, et kui elu veeretab mõne juhuse ette, siis ärge kartke,” ütleb särava karjääriga Kersti Kaljulaid.

Vestlus Kaljulaiuga (46) kulgeb pisut pentsikus olukorras. Kohtume tema ettepanekul hommikul kell üheksa Kristiine keskuses, kuid kõik kohvikud on sel ajal kinni. Sestap räägime püstijalu nagu kaks juhuslikult kokku saanud inimest. Aga see selleks.

„Kui sa oma karjäärile tagasi mõtled...” üritan vestlusele poeetilise avangu teha. Aga enne kui jõuan lõpetada, vastab Kaljulaid: „Tead, ma ei mõtle oma karjäärile tagasi.”

Siiski, ei saa ju salata, et tal on olnud uhke lend, kui nii sobib väljenduda. Ligemale tosin aastat mõjuka ametnikuna Euroopa kontrollikojas, suurt osa Tallinnast kütva Eesti Energia Iru elektrijaama juht, peaminister Mart Laari majandusnõunik, spetsialist Hansapangas, Hoiupangas ja ka toonases Eesti Telefonis.

„Kui nii CV-d vaadata, siis tõesti, ei saa kurta. Aga see pole mingi teadlikult planeeritud karjäär. Ma pole trügija inimene. Sellised olukorrad, kus tuleb väga jõuliselt konkureerida ja trügida, ei meeldi mulle üldse,” räägib Kaljulaid.

Ma pole trügija inimene. Olukorrad, kus tuleb väga jõuliselt konkureerida, ei meeldi mulle üldse.

Kas selline edu saab siiski olla üks suur juhus? „Üldjuhul on ikkagi olnud nii, et keegi pakub tööd ja pean enda jaoks vastama küsimusele: kas julgen vastu võtta? Sellele küsimusele olen oma elus mitu korda vastama pidanud. Kas julgen, kas saan hakkama,” vastab Kaljulaid.

Tema karjäär on kulgenud majandussektoris, tal on majanduskõrgharidus – ärijuhtimise eriala Tartu ülikoolist. Ent pärast Tallinna 44. keskkooli lõpetamist õppis Kaljulaid hoopis Tartu ülikooli loodusteaduskonnas geneetikat. Lõpetas ülikooli cum laude ja nagu ta ise tunnistab, kasvas üles selge teadmisega, et temast saab teadlane. Kooliajal tegeles ta ornitoloogiaga ja kuulus õpilaste teadusliku ühingu zooloogia sektsiooni.

„Aga minu juhendaja Raivo Mänd juhtis tähelepanu, et selleks et linde mõõta, pole ilmtingimata vaja ülikoolis käia. Õppigu ma midagi, mis on keerulisem – biokeemiat, geneetikat, mis tol ajal olid selgelt põnevad ja mitte ehk nii populaarsed kui praegu,” meenutab Kaljulaid.

Pealegi oli teadus Nõukogude Liidus justkui midagi nurgatagust, kus sa ei pidanud eriti süsteemi kuuluma. „Hea rahulik oleks olnud seal oma asjaga toimetada.”

Majanduspõgenik

Miks ei saanud Kaljulaiust teadlast, vaid hoopis majandusinimene? Küsimus, tuleb välja, on rahas.

„Ses mõttes olen puhtalt majanduspõgenik, et bioloogiale ja teadusele kauemaks truuks ei jäänud,” tunnistab ta.

1992. aastal polnud geneetiku elu sugugi kerge, noore teadlase sissetulek oli 200 krooni kuus. Vähe. Liiatigi kahe väikse lapse emale: pool sissetulekust tulnuks maksta lasteaiatasuks.

„Mäletan, et enne teise lapse sündi korjasin kaheksa kuud külmkapi ostmiseks raha. Samal ajal nägin ju, et on tekkimas töökohti, kus ei ole vaja seda niimoodi teha,” kirjeldab ta kunagisi raskeid aegu.

Ses mõttes ei pea Kaljulaid end mingiks erandiks. Möödunud sajandi üheksakümnendad aastad olid ju paljude jaoks üks paras ellujäämiskursus.

„Võib-olla ainus tingimus või piiraja, mis ma tol ajal endale seadsin, oli see, et pean teenima vähemalt kolm keskmist palka: üks endale ja üks kummalegi lapsele. Selline oli mu arusaam ja siht, sest ega ma väga õnnelik ju ei olnud, et ei saanud teadust edasi teha. Polnud mõtet tulla teadusest ära, et elada ainult natuke paremini. Tahtsin märgatavat vahet. Tõsi, kui läksin tööle Mart Laari büroosse, siis loobusin sellest arusaamast. Aga see oli lihtsalt nii huvitav pakkumine.”

Kas ta on omaaegset otsust vahel tagantjärele kahetsenud? See tundub Kaljulaiu karjääri hinnates muidugi asjatu küsimus. Aga siiski oli ta, nagu ise märkis, ikkagi teadlaseks soovinud. „Ses mõttes on mul hästi läinud, et pole pidanud oma seniseid valikuid kahetsema. Mul ei ole kusagil halvasti läinud. Kui oleks, küllap oleksin kahetsenud. Olen tegelikult päris suur kahtleja ja kõhkleja. Aga samal ajal olen ka seda meelt, et kui oled kord juba midagi tegema hakanud, siis pole mõtet kahetsemisele aega kulutada,” mõtiskleb Kaljulaid. „Jah, teadust pole ma saanud teha. Aga elu on mind ikkagi ringiga otsapidi teaduse juurde tagasi toonud. Olin pikki aastaid geenivaramu nõukogus ja Tartu ülikooli nõukogus, olen kogu aeg olnud asja juures.”

Ses mõttes on mul hästi läinud, et pole pidanud oma seniseid valikuid kahetsema. Mul ei ole kusagil halvasti läinud.

Nagu öeldud, on Kaljulaid ligemale 12 aastat elanud Luksemburgis ja olnud Euroopa mastaabis tegija. Kas pole keeruline selliselt positsioonilt Eesti argiellu naasta? „Mina isiklikult ei arva, et see peaks olema ülearu keeruline,” vastab ta.

Loogilisem samm näikse olevat pürgida mõnda järgmisse eurostruktuuri. Kaljulaid vaeb pikalt oma võimalusi eurostruktuurides, ent jõuab lõpuks ikkagi tõdemuseni: tegelikult tahab ta kodumaale tagasi. „Tegelikult on Eesti elukeskkonnana Kesk-Euroopaga võrreldes ikkagi väga hea. Mulle meeldib, et lapsed võivad Eestis üksi kooli minna. Luksemburgis väiksemad koolilapsed omapead tänaval ei kola. Millest tuleneb omakorda see, et kui Eestis on laps üksi bussis, aga ei tea, kus maha minna, siis leidub inimesi, kes on valmis teda aitama. Luksemburgis ei ole ma selles üldse kindel, sest lapse asi pole olla bussis,” toob ta elulise näite.

Keeruline jutt lihtsas keeles

Kaljulaiule meeldib, et Eestis on lihtsalt rohkem ruumi kui Kesk-Euroopas. Siin on vaheldusrikas looduskeskkond. Tõsi, Luksemburgiski on riigi n-ö ülemine osa kaetud puhta pöögimetsaga. Aga lõpuks on see ikkagi üksluine. „Ja merd neil ka ei ole. Minu jaoks on meri väga oluline. Küsimus pole niivõrd avarates merevaadetes, kuivõrd suvises leitsakus. Minu jaoks on juba Tartu selline koht, kus ma augustis ei taha olla. Armastan muidu Tartut väga, aga mitte palaval augustipäeval. Rääkimata siis Kesk-Euroopast.” Seega, Eestisse. Seda enam, et siin Kaljulaidu juba oodatakse, temast saab mõttekoja Praxis juht, inimene, keda me hakkame meedias nägema uuringutest ja analüüsidest rääkimas. „Mulle meeldib rääkida küllaltki keerukatest analüüsidest nii, et ka tavalised inimesed saavad päris hästi aru. Usun, et see on mu tugevus,” vaatab Kaljulaid hetkeks tulevikku.

Kaljulaiu abikaasa Rene, erialalt insener, on praegu kodune. „Ma ei saaks oma tööd teha, kui üks meist kodune ei oleks,” ütleb Kaljulaid.

Seda hirmu, et abikaasa pärast aastatepikkust eemalolekut Eestis tööd leida ei pruugi, pole. „Ju ta ikkagi püsib kursis. Nii palju ma tean, et töökoht, kust ta omal ajal lahkus, ootab teda tagasi. Ju siis on niipalju hea spetsialist, et oodatakse.”

Aga miks mitte poliitikasse? Omal ajal kuulus Kaljulaid isegi Isamaaliitu, ent lahkus sealt kontrollikoja liikmeks saades.

„Ma tõesti pole poliitikasse mineku peale mõelnud. Praxiski on ju poliitikauuringute keskus. Selles vaates on poliitika minu jaoks muidugi väga põnev,” ütleb ta.

Praxisesse minekuga on üles kerkinud mõningane risk. Eestis ei ole parlamendierakonnad teadupoolest siiani kokku leppinud, kellest lõpuks ikkagi saab uus esindaja kontrollikojas. Kuni see otsus viibib, tuleb Kaljulaiul hoolimata sellest, et ametiaeg maikuus lõpeb, oodata, et uus inimene lõpuks ometi paika saaks. Tähendab, mõttekoda, mille juhina ta peaks oma karjääri jätkama, võib kannatuse kaotada ega pruugi teda nii kaua oodata.

Peame oma kultuurinormid sõnastama, et neid tulijaile selgitada

Me ei saa mööda pagulastest. Kuidas paistab meie siinne debatt pikalt Euroopa südames elanule?

„Selge see, et tuleb aidata inimesi, kes muidu oleksid surnud. Siis ei saa sa öelda, et ei aita,” sõnab Kersti Kaljulaid. Riik peab seejuures olema valmis kõikide seotud probleemidega tegelema. Tuleb õpetada oma keelt ja siin kehtivaid kultuurinorme. „Kõigepealt peame ise suutma sõnastada oma kultuurinormid, et neid siis mujalt tulijaile selgitada,” lausub ta. „Võtame näiteks selle, kuidas koheldakse naisi, mis on ilmselgelt see kõige suurem kultuuriline erinevus. Või siis usuküsimus. Meie inimene, kui ta on usklik, läheb kirikusse. Eestis ei ole tööajal ette nähtud pause, et saaksid vahepeal jumalat teenida. Ja meie koolides on menüüs sealiha. Kui ei sobi, tuleb endal midagi kaasa võtta. Vaat sedasorti kultuurinormid tuleb suuta selgeks teha, ilma et kõlaksid kuidagi ahistavalt. Aga kõigepealt peame ise need normid sõnastama – kõiki asju ei saa ju seadusesse kirjutada.”

Suure pere ema

Oma perel Kersti Kaljulaid pikemalt peatuda ei taha, ehkki rääkida oleks palju – ikkagi auväärsed neli last. Kaks vanemat last – esimesest abielust – on juba täiskasvanud, elavad oma elu Eestis. Tütar (27) on doktorant ehituse valdkonnas ja poeg (22) tegutseb IT-valdkonnas. Kas nemad ei soovinud Euroopasse jääda? „Kui oled Euroopas mõnda aega elanud, siis oled ju näinud, et tegelikult pole seal õhus miskit erilist fluidumit, mis iseenesest kõik inimesed õnnelikuks teeb,” nendib Kaljulaid. „Pigem on see fluidum siin, kus kõik karjäärimudelid pole n-ö kivisse raiutud ja paragrahviks keeratud,” ütleb ta. Kaljulaiu noorematest poegadest on üks 11- ja teine kuueaastane. Mõlemad käivad juba koolis, sest seal minnakse kooli neljaselt. Kui rääkida, mida ta laste puhul taga igatsema jääb, siis on need trennid. „Lastel on seal hästi toredad jalgpalli- ja tennisetrennid. Loodan, et need on Eestis sama toredasti korraldatavad.”