TÄISMAHUS: Presidendi kõne on pingeline looming
„Presidendi kõne on presidendi kõne,” on levinuim vastus küsimusele, kes kirjutab presidendile teksti, mida suur osa Eestit ja diplomaatiline korpus 24. veebruaril kuulab.
President Lennart Meri omaaegne nõunik Toomas Kiho selgitab, et niipea, kui kõnepidaja on teksti ette kandnud, muutub see tema enda omaks ja kõik, kes on selle ettevalmistamisel osalenud, kaotavad „autoriõiguse” oma tekstikohtadele, isegi kui mõtted on täpselt nende sõnastuses rahva ette jõudnud. „See on poliitikute kõnede puhul elementaarne,” nendib Kiho ja see seletabki, miks öeldakse, et presidendi kõne on presidendi kõne.
Muidugi ei kanna presidendid ette võõrast teksti, mis on neile eelmisel õhtul kabinetti toodud. Aga sama loomulik on, et lähemad sõbrad ja nõunikud aitavad aasta kõige tähtsamat teksti lihvida.
Igal presidendil on üks lähim nõunik, kes vastutab õigel ajal kõnede koostamise eest. President Ilvesel on selleks Olari Koppel, kes küll lahkus sügisel presidendikantselei palgalt Eesti koostöö kogu juhtima, kuid on väljaspool koosseisu ikka kõnede juures abiks. President Rüütli kõnede puhul oli kõneleja paremaks käeks Ester Šank. President Meril aitas kõnesid koostada Toomas Kiho, kes on ajakirja Akadeemia peatoimetaja.
Mustandist saab kõne
Lennart Meri kõnede algkapitaliks olid Kiho kinnitusel vastavate teemanõunike visandid. Iseasi, mis sellest Lennarti pilgu ja sule all järele jäi. Ta võis teinekord tellida mujalt pikemaid lõike või lausa alternatiivse mustandi, meenutab Kiho. „Need inimesed ei pruukinud sugugi kõik presidendi kantselei palgal olla, vahel ta kasutas ka lihtsalt oma sõprade abi,” ütleb Kiho.
President Arnold Rüütli aastapäevakõnede kohta meenutab Ester Šank, et need sündisid muudest kõnedest mõneti erinevalt, sest hõlmasid Eesti elu seinast seina. Esmalt pildid nõunikud esitama oma valdkonna päevakajalised teemad, probleemid või märksõnad. President valis nende seast või esitas enda omad ning Ester Šank hakkas kõnet visandama.
Kui vahel telliti algvariant ka kelleltki teiselt, jäi lihvimine ikka nõunik Šanki ja presidendi ühistööks. „Arutasime kõnet korduvalt ja peensusteni,” meenutab nõunik.
President Ilves on Olari Koppeli sõnul inimene, kes kirjutades oma mõtteid korrastab, ja tema kõne sünnib arvutiekraanil. „Neis tekstides võib olla soovitusi ja ideid ka teistelt, end need jõuavad Ilvese kõnedesse. Üldiselt on Ilves ses suhtes ise- ja vabamõtleja. Kui aga kellelgi õnnestub täpselt sõnastada mingi presidendile oluline nähtus või protsess, siis neid ettepanekuid Ilves loomulikult arvestab,” selgitab Olari Koppel.
„Olgu kõne tase milline tahes, lõppversiooni tegi Lennart harilikult ikkagi ise,” meenutab Toomas Kiho ja täpsustab: „Kirjutas musta sulepeaga ja kaunis käekirjas teksti just täpselt nii, nagu ta seda ette lugeda kavatses. Just täpselt selles sõnastuses, nagu talle endale kõige parem ja asjakohasem tundus.”
Arnold Rüütel vormis kõne just abiliste toel. „Teadsin täpselt, mitme minutiga ta ühe lehekülje teksti esitab, tempo oli alati muutumatu. Üks ta soove oli, et lausete pikkus võimaldaks neid ühe pilguga tervikuna haarata, mis andis ettekandmisele sujuvust,” meenutab presidendi nõunik Ester Šank.
Toomas Hendrik Ilvese tekstiga töötab Koppeli sõnul paar-kolm inimest. Olari Koppel räägib, et need, kes koos presidendiga mustandit viimistlema hakkavad, peavad olema presidendi stiili ja soovidega kursis, tema suhtlusstiiliga väga harjunud. „Nagu öeldakse: nad peavad oma peas kuulma presidendi häält. See oskus tuleb aastate jooksul ja abilise aju kõvaketas peab muude asjade hulgas sisaldama ka pea kõiki presidendi varasemaid tekste ja muid avalikke seisukohavõtte,” selgitab Olari Koppel.
Viimane lihv: eelmisel päeval või minut enne
Ester Šank tõdeb, et saarlasena on president Rüütel visa ja ka mõneti isepäine, aga kõnede tegemist see enamasti ei häirinud. „Kuna tegemist oli ikkagi presidendi kõnedega, siis pidigi viimane sõna olema öelda ainult temal,” nendib nõunik.
Kui Rüütli aastapäevakõned olid aastapäeva eelõhtul valmis, siis Ilves loeb oma teksti veel sama päeva pärastlõunal ette paarile end teadlikult ülinorivale lainele häälestanud nõunikule. Diplomaatilisele korpusele aegsasti ette valmistatav tõlge, meediakanalite soov kõne tekst kohe veebi panna ja teleülekande režii kehtestavad kõne valmimisele ajalise piiri.
Koppel räägib, et mõni päev enne tähtsa kõne ettekandmist tuleb nii presidendil kui ka kõne viimistlemisega tegelevatel nõunikel kavandada, et internetiühendusega arvuti oleks kogu aeg käepärast ja muud tööülesanded ei segaks. „Lisaks tuleb kindlustada, et kõne pidamise ajal presidendile prožektor silma ei sihiks ega kõnelehed kokku ei kleepuks,” nendib tänaseks koosseisuväline nõunik.
Rohkem vatti sai presidendi kõnede viimistlemisega Toomas Kiho, kelle sõnul polnud Lennart Meril mitte ükski kõne liiga vara valmis, viimased parandused tehti kaheteistkümnendal tunnil.
Töö nägi Kiho meenutuste kohaselt välja nii, et Lennart oma toas kirjutas ja tõstis lõike ümber või lihvis lausestust, ilmus siis sekretariaati ja ütles: „Lööge puhtaks!” – ehk kirjutage puhtalt ümber. „Juhtus ka, et president pidi Kadriorust juba välja sõitma, kuid kõne ei olnud veel valmis. Lennart istus oma toas, kirjutas ning kleepis mustandist lõike kokku. Kord juhtus aastapäevakõnegagi nii, et Lennart ei jõudnud kõne „puhtaks löömist” ära oodata – ta pidi lihtsalt enne teleülekande algust Estonias kohal olema. Ta sõitis siis Kadriorust välja viimasel minutil, kaasas üksnes esimesed leheküljed kõnest. Mina, kes ma samal põhjusel viimasele minutile olin jäänud, pidin vaikselt saali hiilima. Olen näinud kergendusega, et veel enne kui Lennart viimase kaasasolnud lehekülje ette luges, astus käsundusohvitser, kaasas kõne viimane Kadriorust järele saadetud ots, presidendi kõnepuldi juurde ja ulatas vajalikud leheküljed Lennartile,” meenutab Kiho.
Meri meetodil oli pahupool ka, sest tihti pidi kõne valmimise ja selle ettekandmise vahele mahtuma tõlkimise etapp. „Ma ei või mõeldagi, kui palju ülalmeenutatud aastapäevakõne ingliskeelne tekst, mis Estonias diplomaatilisele korpusele välja jagati, tegelikult peetud eestikeelset kõnet üldse järgis...” naerab president Lennart Meri nõunik Toomas Kiho 12 aastat hiljem.
Lauristin: ühiskond ootab erilist sõnumit
Marju Lauristin
ühiskonnateadlane ja õppejõud
Aastapäevakõne on alati teadlikult suunatud mitte saali, vaid rahvale, Eestisse laiali. Oodatakse, et president ütleb välja sõnumi, mis on inimestel hinges, tahetakse täpset ja selget väljendust.
Kui kõne ei taba märki, tekib pettumus. Jääb ootus, et „Võib-olla järgmine kord!” On ka olnud, et kõne tababki sihtmärki ja ütleb ära selle, mis on inimeste väljaütlemata mõte. See näitab, et presidendil endal on olemas olulised ja tõsised väärtused; et ta kõne on autentne ja väljendab seda, mis tal endal on hinges ja mõtteis, ning see läheb kokku sellega, mis on rahva hinges ja mõtteis.
Presidendi roll meil on kummaline. Administratiivset võimu tal pole, ressursse midagi ise ära teha ka pole. Ta saab midagi ära teha, kui koondab vaimses ruumis rahva energia laserkiirena ühte. See on tema kõne ideaal. Presidendi kõne ongi see ainus tegu, mis talle on meie süsteemis antud. Tema tipptund on iga aasta 24. veebruaril.
Üheltki teiselt poliitikult ega avaliku elu tegelaselt ei oodata sellist kõnetegu kui presidendilt.
Lennart Meri esimesed kõned on meeles tervikliku elamusena; tema esimene suur kõne, kui esimest korda pühitsesime 24. veebruari.
Olukord tervikuna oli eriline. See andis kogu asjale raami: iga järgmine kõne, nii tema kui ka teiste presidentide omad, peavad sellesse raami sobima. Vahel on need liiga väikesed ja jäävad raami sees loksuma, vahel jälle mõnest nurgast liiga puhevil ega taha ära mahtuda.
Kui meenutan praegust presidenti, siis temal õnnestus töötav sõnum anda oma esimese ametiaja alguses – anda riik kodanikele tagasi. See sõnum jäi kõlama ja väga paljud inimesed on läinud sellega edasi, ehkki president ise on järgmistes kõnedes leidnud teisi teemasid.
Rüütli kõned on pigem jäänud meelde oma tooni või vormiga. Tema väljenditest on jäänud elama see, et Eesti on kreenis, ehkki ma isegi ei mäleta, kas ta ütles seda mõnes oma suures kõnes või mujal. Aga see kõlab temaga kaasa.
Meriga seostub mõte, et kui tahame olla riik, peame käituma nagu riik.
