Täiusliku ohvri otsingud
Olen veetnud kaks nädalat anonüümseks jääda sooviva naise looga sellest, kuidas ta Malaisias ühel peol koges avalikkuse ees pereinimesena tuntud riigikogu aseesimehe Taavi Rõivase soovimatut seksuaalset lähenemist. Nende nädalate jooksul olen pidanud tundidepikkusi vestlusi, lugenud ja kuulanud väga erinevaid sõnumeid ning olnud vahepeal spioonifilmi meenutavate sündmuste keskel. Ja muidugi lugenud lehekülgede kaupa sellest juhtumist ajendatud tekste.
Kõikidest sel teemal antud kommentaaridest on minu jaoks enim kõlama jäänud arvamus, et uskuda tasub ainult kannatanut, kelle kannatused on aset leidnud ideaaltingimustes. Temaga peaks olema juhtunud midagi sellist, mille kohta on raudkindlaid füüsilisi tõendeid. Ta peaks käituma kindlal viisil ega tohiks olla teadlik sellest, et tema kogetu võib väärida suuremat avalikkuse tähelepanu.
Katrin sai veel kord sõna, et tema hääl ei läheks kaotsi kommentaaride, naljade ja rahvajuttude meres. Tema jaoks sai see lugu lõpu ja ta püüab eluga edasi minna.