Taltsutatud president

Iseenesest on tore, et Siim Kallas julges ennast avalikult presidendikandidaadiks nimetada. Ülejäänud Kadriorgu ihkajad luuravad seni võsas nagu saaki varitsevad hundid, et siis viimasel minutil paar kiiremat samu teha ja volksti lossi aknast sisse karata.

Teisalt on tõsi ka see, et ega varasel presidendikampaanial mingit mõtet polegi. Eesti seaduste järgi ei tõuse sellest vähimatki tulu, kui presidendiks soovija rahva enda poole võidab. Oletame, et ilmub välja keegi särav ja vaimukas päikesepoiss, kes kõikjal esinedes ning tarku kõnesid pidades minu ja teised kodanikud endasse armuma paneb. See ei loe tuhkagi, sest tegelikud kokkulepped sünnivad ikkagi kusagil hämaruses, Autorollos või kes teab kus. Pigem võib säärase imemehe ilmumine poliitikutele häirekellana mõjuda ja aidata Kadriorgu mõne pisut keskpärasema, kuid kergemini kontrollitava persooni.

Isikuna sobib Siim Kallas kahtlemata presidendiks, selles pole kahtlustki. Tema valimine poleks kindlasti mingi katastroof, Eestile ta laias ilmas häbi ei teeks ja ka kodus jätaks praegusest presidendist muhedama mulje. Küsimusi tekitab vaid tema taust. Ja ma ei mõtle siinkohal mineviku uttu mattuvaid nõukogude aastaid, vaid sootuks hilisemaid sündmusi. Mart Soidro on ajalehes Meie Maa Jüri Ratase Eesti olümpiakomitee juhiks kandideerimise puhul küsinud, kas ei peaks Ratas, kes on pärit niivõrd kahtlase mainega bandest nagu Keskerakond, ennast esmalt selge sõnaga sellest seltskonnast distantseerima. Mõistma hukka kõik sealsed sulitembud ja kuriteod, millest ta küll ehk pole ise osa võtnud, kuid kaasteadja on ju ometi.

Üksnes stoilisest vaikimisest ei piisa ja nagu kirjutab Soidro, ei saa meil seni olla mingit kindlust, et Keskerakonna poliitiline kultuuritus ei kandu koos Ratasega olümpiakomiteesse nagu mingi kuri pisik.

Selleks et Nõukogude Liidust välja pääseda, ei saanud suud paotada, alles „ära karanuna” võis hakata ausalt rääkima.

Siim Kallasega on tegelikult sama lugu. Ka tema koduerakond on viimastel aastatel silma paistnud tegudega, mis on jätnud oravate reväärile inetud plekid. Siim Kallas pole küll nende afääridega otseselt seotud, kuid ta pole neid ka avalikult hukka mõistnud, mis annab meile alust peljata, et mõned seltsimehed hakkavad rahaga täidetud kilekottidega ka Kadrioru lossis sisse ja välja käima. Muidugi, Kallase vaikimine on arusaadav, sest tema presidendikandidaadiks saamine sõltub just nendesamade susserdajate suvast. Selleks et Nõukogude Liidust välja pääseda, ei tohtinud liiga vara suud paotada, alles „ära karanuna” võis hakata ausalt rääkima. Täpselt sama kehtib ka Marina Kaljuranna kohta, kes formaalselt küll Reformierakonda ei kuulu, kuid kelle saatuse panevad ometi paika samad inimesed. Küllap käib praegu tagatoas kibe vaagimine: kumb kandidaat on parem? Aga parem kellele? Kas Eestile? Kindlasti mitte, ikka parteile! Kumb on vaguram, kumb tõrksam?

Tegelikult ihkaks Eestile sellist presidenti, kes ühelegi erakonnale midagi ei võlgne ja käsklustele „anna käppa” või „lama” ei reageeri. Sellist veidi ebamugavat ja dresseerimata tüüpi.