Talvine pööripäev
Tegelikult on talvine pööripäev, mida Eestis on peale jõulude nimetatud ka talviste- ja vorstipühadeks, oluliselt vanem tähtpäev kui üsna hiljaaegu välja mõeldud ristiusk. Jah, võrreldes paljude teiste kunagi eksisteerinud ja tänaseks unustuse hõlma vajunud religioonidega on kristlus kahtlemata noor usund! Sõna „jõul” on temast tükk maad vanem ja sel ei olnud algul mingit kristlikku tähendust. Ka eestlaste jõulukombed, mis on paljuski säilinud tänase päevani, on pärit hallist minevikust.
Kapsad ja seapraad, õlu ja vorstid, lambarasvast ja mesilasevahast valmistatud küünlad ja lakke riputatud jõulukroonid, tuppa toodud õled ning ööseks lauale jäetav toit – sellel kõigel polnud mingit seost Petlemma tähe või kolme kuningaga ning ausalt öeldes oleks seda seost ka raske ette kujutada. Mida ühist peaks olema ühel Juudamaa legendil ja seasoolde topitud valgel tanguvorstil? Ka õled põrandal ei sümboliseerinud mitte loomalauta, kus Kristus väidetavalt sündis, vaid pidid tooma õnne ja tervist, aga ühtlasi summutama sammude müdinat, sest pööriööl oli oodata esivanemate hingede külaskäiku. Õlgede peal oli ka mugav jõuluööl magada, sest voodid jäeti viisakalt vaimurahvale, samuti oli neile mõeldud ööseks lauale jäetud toit. Üritati nõiduda ja tulevikku ette näha, valati õnne. Tähistati pimedaima aja möödumist, uue aastaringi algust, pööret kevade, valguse ja soojuse poole. Tove Janssoni „Muumitalves” süütas Tuu-Tiki suure talvetule, et tervitada peagi taevasse naasvat päikest, meie süütame samal põhjusel küünlad.
Kristlik tähendus poogiti jõuludele külge alles palju hiljem, umbes samuti, nagu 1930. aastatel otsustati nimetada jaanilaupäev ühtlasi võidupühaks. Muidugi, Võnnu lahing väärib kindlasti tähistamist, kuid siiski on vist vähe neid, kes 23. juunil jaanituld tehes, vorste grillides ja õlut juues Vabadussõjale mõtlevad. Jah, kusagil toimub paraad, president peab kõnet ja jagab maakondadele võidutuld, aga samal ajal koduaias lõkkeaset ette valmistavatel inimestel on endil tikud taskus ja nad ei vaja kroonu tõrvikut. Jaanipäeva pidamisega on juba aastasadu oma jõududega hakkama saadud ja jõuludega on sama lugu.
Pealegi on ju välja mõeldud teisigi jõuludega seotud muinasjutte. Meil on punases mantlis jõuluvana oma kingikotiga ja sussi sisse maiustusi poetavad päkapikud, on ehitud kuusepuud, taevas lendavad põhjapõdrad ja piparkoogipoisid. See uus ja lustakas mütoloogia ei nõua, et teda tõsiselt võetaks, see on lihtsalt vahva mäng, mis annab pimedale ja külmale ajale särtsu ja sära.
