Tanel Padar homses LP-s: olin 20 aastat see, kes ma tegelikult ei ole
Kohtume NO99 kohvikus. Sinna on Estonian Business Schoolist, kus Tanel Padar (36) õpib, hea lähedal tulla. Ma ei saa öelda, et kohtun täiesti uue Tanel Padariga, sest ma ei ole kohanud vana. Esimese hooga tahaksin sellegipoolest öelda, et Tanelil on olnud pöördeline aasta. Alkohol ei tõmba, kool tõmbab, treeningud tõmbavad ka ja silme ees terendab amatööridele mõeldud Tour de France’i etapp. N-ö pühapäevaprojektist välja kasvanud Tanel Padar Blues Band on jõudnud plaadi väljaandmiseni.
Aga kui mõelda, kui palju aega on Tanel on veetnud avalikkuse tähelepanu all, võiks pöördeliseks nimetada pea iga teist aastat. „Ma lähen lihtsalt iga asjaga viimase piirini,” ütleb ta ise. Tema ellu mahub üle noatera õnnetustest pääsemisi ja tema eraelu on meedias 15 aasta jooksul põhjalikult läbi hekseldatud.
Intervjuu vältel naerab Tanel palju, tema mõtteid jälgides tuleks teksti juurde ette kujutada muhelust ja naerupahvakuid.
Järgnevalt katke homme ilmuvast intervjuust:
Läksid sel sügisel Estonian Business Schooli, aga mida sa seal õigupoolest õpid?
Tehnoloogiaettevõtlust. Nagu elu on näidanud, siis muusikaettevõtjaks võib hakata, aga tehnoloogiaettevõtjaks saab ka õppida. Praegu keskendume koolis start-up-majandusele.
Umbropsu pakun, et sa oled oma kursusel kõige vanem.
Jah, kindlasti olen. Ma käin päevases õppes ja sinna minuvanused tavaliselt ei satu. Teistel minuealistel ei ole võimalik töö ajal koolis käia, aga minu tööaeg on siis, kui teised puhkavad.
Kuigi palju vaba aega praeguste tegemiste kõrvalt vist ei jää?
Mul ei ole üldse vaba aega. Aga see on väga okei, sest ma teen päev otsa neid asju, mis mulle väga meeldivad. Koolis mulle meeldib käia, musa mulle meeldib teha, sportimiseks jääb ka aega. Nii füüsisele kui ka vaimule on pidevalt midagi.
Mis sporti sa talvel teed?
Näiteks enne siia tulekut sain kätte puki, et talvel rattaga sõita. Saan siis samal ajal näiteks õppida. Panen selle ratta mõnda tuppa või äkki, kui tahan üksi olla, hoopis garaaži. See on selline man cave.
Ekstreemsete aladega oled juba varem tegelenud?
Ma olen pea kõik ekstreemsused ära teinud, mida inimesed suudavad ette kujutada. Seejuures tavaliselt alasti või ilma kaitsmeteta. Olen elu jooksul päris palju mööda noatera käinud. Olen hakanud kaks korda tsikliluba tegema, aga mõlemal korral pooleli jätnud, sest ma tunnen seda adrenaliini, mis mul sees pulbitsema hakkab, ja saan aru, et mul pole selle üle kontrolli.
Adrenaliinisõltuvus?
Ma arvan, et lähen lihtsalt iga asjaga viimase piirini. Olin võimeline aastate eest end jõe peal jetiga nokauti sõitma. Sõitsin endale ise laine ette, läksin siis sinna hüppesse ja seda nii õnnetu nurga alt, et lendasin jeti pealt maha, korraliku pauguga vastu vett ja olin mõnda aega meelemärkuseta. Õnneks oli mul tol korral täisvarustus. Poleks mul päästevesti olnud, oleksin lihtsalt ära uppunud. Teine ohtlik olukord oli kunagi Vahemerel. Läksime hommikul ühe teise mehega suure kaatri pealt ujuma, veidi joogised olime ka. Kõik teised magasid. Ujusime mõnd aega, kuni ühel hetkel meie kaatrit enam ei paistnud ja hoovus viis meid lihtsalt ära. Õnneks märgati meid ühe teise aluse pealt, toodi kummipaadiga ära ja viidi tagasi kaatrini. Kaatril olnud seltskonnast ei saanudki keegi sellest teada.
