Tarmo Leinatamm in memoriam: viimane kohtumine ja intervjuu

 (39)
Tarmo Leinatamm
Tarmo LeinatammFoto: Andres Putting

“Kas te grimmi ka teete?” küsib Tarmo Leinatamm tol maikuu päeval, mil talle intervjuusooviga helistan. Leinatamm oskab mu reaktsiooni aimata ning seletab kiirelt, kuidas tema kui telenägu on ju taoliste protseduuridega harjunud.

Hetk hiljem siiski rõhutab: “Küsin tegelikult täiesti tõsiselt, sest ma ei ole teab mis suurem asi vaatamisväärsus hetkel."

Riigikogu turvaväravate juures Tarmot oodates otsin helgeid noote häälestumiseks ja näen äkki, kuidas klaasi taha astub vaikselt kõhetunud kuju. Ta seisatab, ma ei tunne teda ära. Õnneks mees muheleb. Just naeratus reedab sel hetkel Tarmo Leinatamme.
Ta istub hetkeks, justkui jõudu kogudes ja teeb siis plaani, kuidas me tema neljandal korrusel paiknevasse töökabinetti jõuame. “Minu pärast panid nad siia majja ju lifti sisse,” teatab ta enesekindlalt, viidates riigikogu hoones hiljuti toimunud remondile.

Grimeerija Egle Beek asub toimetama, Leinatamm juhib tähelepanu oma roosale päevasärgile ja küsib, kas seda värvi huulepulka ka Egle meigikohvrist leiab. “Nii peaksimegi rääkima, peaasi, et ei tuleks mingi kurb lugu, sest elus on ju nii palju ilusat…”

Samal teemal:

Kahetunnise vestluse ja fotosessiooni käigus avab Tarmo end täiesti ise, palumata. Ta soovib rääkida, täiesti avameelselt. Lõpuks küsib: “Öelge nüüd teie, milline see Leinatamm siis on?”
Olles Leinatamme 18 aastat tagasi Kuku raadio toimetuse nurgadiivanil kahe kamraadiga Kreisiraadio otsesaadet ette valmistamas näinud-kuulnud, tunnen sama mehe tänagi ära. “Ta on heatujuline ja tasandav tegelane, samas kõige hoidja - niisugune tammiselt tummine,” visandan kiirelt.
“Siis on küll hästi, aga vaadake, et ei tule kurb lugu,” manitseb mees veel kord ja esitab otsa kiire sketši teemal “Leinatamme tegelik elu tilgutite, dirigendikepi, riigikogu hääletuspuldi ja autorooli raudses haardes”. Me kõik saame naerda.

“Järelikult oli praegu hea nali, sest kui punnitama hakata, siis ei tule ju mitte midagi. Meil on nii juhtunud, väga haruharva küll, et pidime punnitama. Teles, kaamerad ja stuudio olid tellitud, kõik ootasid ja [saate toimetaja] Anu Välba ja [režissöör] Rene Vilbre ees oli kohutavalt piinlik - aga no ei tule välja. Jah, päevad ei ole vennad,” teab ta.

Kohtumise lõpuks otsustame, et need 359 kaadrit, mis fotograaf Andres Putting LP kaaneloo jaoks on teha jõudnud, on “sobiv saak”.
“Nii et me ei hakka kuhugi torni lipu kõrvale ronima?” küsib Tarmo ja palub siis: “Üks soov on mul veel: palun ärge enam kasutage minust neid vanasti tehtud fotosid. Ma lihtsalt ei ole enam niisugune. Ka sisemiselt, sest nagu Winston Churchill ütles: kui mul on võimalik, siis ma istun natuke, ja kui on võimalik, siis laman ka. Seda mõtteviisi viljelengi. Sest elan ju, kurat, ikka ainult üks kord ja miks ma pean endale mingeid nõmedaid kohustusi võtma? Keegi ei tule pärast haua äärele tänama, et vaata, Leinatamm oli nii virk ja kraps. Ma tean küll, sest käin sageli surnuaial, aga seni pole kuulnud küll kuskil sellist tänamist. Milleks siis? Olgu parem mõnus äraolemine. Ja lõppude lõpuks - eks ma ole siin ilmas juba nii palju rapsinud, et võin endale nüüd sellist elu lubada küll,” kõlab Leinatamme hääl.

Klõpsan diktofoni kinni, süütan küünla ja tean, et Tarmo Leinatamm jääb mu mällu sooja harmoonilise hinge ja meloodilisuse sümbolina.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare