TARMO LEINATAMME VIIMANE INTERVJUU: Saatus kinkis mulle päevi juurde, sest tõstsin viha kõrvale

 (117)
Tarmo Leinatamm
Tarmo LeinatammFoto: Andres Putting

LP avaldas 16. mail südamliku intervjuu vähki põdeva Tarmo Leinatammega, kes rääkis oma "suhtest" raske haigusega ja ka tulevikuplaanidest. See jäi armastatud muusiku, telemehe ja poliitiku viimaseks intervjuuks - Tarmo Leinatamm suri 13. oktoobril.

Kuidas dirigeerida elu, kui kasvaja su sees esimest viiulit mängib? Tarmo Leinatamm on teinud rahu enese, oma mõtete ja haigusega.

„Kas te ikka teate, et helistasite mulle?” küsib dirigent Tarmo Leinatamm (56) talle omase muhedusega ja täpsustab enesekriitiliselt: ”Mu hääl on ju veidi muutunud, välimuski...”

Jah, ma tean, et pea kolm aastat tagasi sai Tarmo diagnoosi – vähk. Kuid Kreisiraadiost ja mujalt tuttava hääle tunnen eksimatult ära siiski, ehkki selles on aimata väsimust.

„Unega on tõesti nüüd kehvemini, aga eks ma sõidan palju ringi ka – uni ei jõua lihtsalt igale poole järele,” kommenteerib Tarmo endiselt täiesti tõsisel toonil. Ometi muheleme me hetk hiljem seepeale koos.

Just huumorisoon ja Tarmo hoiak on need, mis annavad meile võimaluse temaga nüüd, pea kolm aastat hiljem kohtuda. Kõik kestab endiselt, kuid tublid peotäied tablette ja jätkuv keemiaravi pole ainsad, mis Tarmot jalgel ja „käigus” hoiavad.

Samal teemal:

Öeldakse, et vähki haigestumine muudab inimese kurjaks ja viib lõpuks enesega igaveseks kaasa. Just see ütelus on põhjus, miks Tarmo on otsustanud teisiti elada. Ta on teinud rahu enese, oma mõtete ja lähedaste ning „kaaslasega” – nagu ta piraka ahvena suurust kasvajat nimetab.

Tarmo ei varjagi, et räägib selle naba kõrval laiutava tegelasega iga päev ning lubab talle, et mängib ja dirigeerib ilusat muusikat. „Mulle tundub, et talle kohe meeldib see,” muigab dirigent.

Me kohtume aga märksa askeetlikumas keskkonnas – riigikogus, Toompea lossi neljandal korrusel, rahvasaadik Leinatamme töökabinetis. Sõidame sinna mugavuse mõttes liftiga ja piki koridori toa ukseni astudes jääb mulje, nagu kõnniks Tarmo mööda vett – ühtaegu nii iseteadlikult ja õrnalt. Sirge rühiga astub ta tuppa, istub oma töötooli ja sõidab sellega diivanile lähemale.

Nüüd võib küsida kõike – kaaslaste, võimaluste, muusika, sõpruse ja elufilosoofiani välja. „Peaasi, et ei tuleks mingi kurb lugu, sest elus on ju nii palju ilusat…”

Eestlasele on mures ja valus pigem omane endasse tõmbuda ja vaikides taluda, teie aga otsustasite eelmisel aastal oma sünnipäeval, 2. septembril oma haiguse looga avalikkuse ette tulla? Miks nii?

Mõtlesin kaua, kas rääkida või vaikida. Lõpuks otsustasin, et kui minu lugu saab muuta Eesti meeste tervist paremaks, siis on avalikuks tulek õigustatud. Nii ma siis „Ringvaatele” läinud sügisel rääkisingi. Minu sõnum on endiselt sama: 40-ndates aastates mehed ja miks mitte ka nooremad – minge palun arsti juurde ja saage teada, et teie tervisega on kõik korras. Ning olge enda üle uhked, et astusite sellise julge sammu. Ja kui esimese vereprooviga selgub, et tervis päris korras pole, siis on teil veel kõik võimalused täielikult paraneda.

Olen osaline liikumises „Mehed liikuma”, mis tähendab, et koos arst Kristo Ausmehega käime mööda Eestit ja seletame, kuidas ja mida tervema tuleviku nimel teha. Mul on tegelikult ka üks unistus: et ka mehed võiksid saada enesele sellise bussi, nagu on naistel rinnavähi-buss. Meestele oleks vaja eesnäärme-bussi. Selleks, et inimesed saaksid kohe analüüsi ära teha. Ent hirmutamise ja sundimisega ei saa seda kõike teha. Pigem peab sõnum olema positiivne – mine arsti juurde ja saa teada, et sa oled terve. Sest su lapsed ja lapselapsed tahavad sind näha ja kaua veel koos elada.

Loe veel

Minu kasvaja avastati samal ajal koos hea sõbra Raivo Järvi (1954–2012) haigusega… Olen palju mõelnud, et miks meie saatused erinevad said. Mu raviarst, Magdaleena haigla doktor Lea Vahter usub näiteks, et mu kasvajale meeldib muusika. Kuid ka Raivo armastas muusikat, ent miski oli selgelt teisiti. Kohtusime viimati tema lõpusirgel ja rääkisime selliseid asju, mida ma ei oleks isegi osanud kujutleda, et inimesed üksteisele võivad rääkida. Kuid ta juttu kuulates ja nüüd sellele tagasi mõeldes avastasin ühe suure erinevuse: kui mina püüan oma „kaaslast” (nii nimetab Tarmo oma vasakpoolses kõhuõõnes paiknevat kasvajat –
P. K.) lepitada ja veenda teda, et tema elu sõltub ju tegelikult minu elust, siis Raivo suhtumine oli vihast kantud.

Te siis päriselt räägite enda sees vohava kasvajaga?

Jah, ütlengi, et kui sa nüüd minu ära lõpetad, siis saab ju sinu aeg ka otsa. Aga näe, mul on siin ees veel „Ooperifantoom” ja lapselapsed kasvavad… Ja kui sa mul ei luba seda kõike kogeda, siis on ka sinuga peagi kõik. Seega – saame sõbralikult läbi, kuni su närv vastu peab.

Võibolla ajan ma lugeja jaoks nüüd täiesti lolli juttu, kuid nii ma nüüd elan ja Raivo näitel tean väga lähedalt, et sellised saatused on erinevad, ka suhtumised. Mind ei ole keegi sellele suhtumisele suunanud, kuid me kõik loodame ju mõistmisele, kui kellegagi kõneleme.

Tarmo paneb käe kõhule ja näitab nagu kalamees saagi suurust.

Me oleme temaga korduvalt ka kohtunud – läbi konoskoopia – ja just siin, soole peal, ta istub.

Kas te kaaslane on ilus või hirmutav?

Oli jah ilusake alguses, selline väike ja roosa. Hirmutav oli ka, kuid ainult alguses, kui teda arstiga koos esimest korda nägime. Arst ütles kohe, et see on kasvaja, kuid et ei midagi eluohtlikku. Ent seejärel tulin Tallinnasse haiglauuringutele ja avastati, et teda on ikka väga mitmes kohas veel… Sellepärast mind ei opereeritud toona ega lõigatagi. Kaaslast pole vaja torkida, vihaseks aetuna saab meie kooselu muidu kiire lõpu.

Siis võtsingi oma olukorra teadmiseks ja siit edasi pole enam ju ka hirmus. Kuigi teist korda, kui teda nägin, siis polnud ta enam midagi nii roosa, hoopis tumedaks oli muutunud. Tea, kas hakkab vanaks jääma?!

Kuidas inimesed teisse nüüd pärast haiguse avalikuks tulekut suhtuvad?

Haletsust ei ole ma õnneks kuskil ja kordagi kogenud. Seda ma ei talukski.

Mu lähedased on kogu protsessis koos ja kes teavad, ikka küsivad, et kuidas analüüsid on läinud. Neid käin andmas iga kolme nädala tagant – ei saa õieti kuhugi puhkuseks äragi sõita. Pärast keemiaprotseduure iga kolme nädala tagant kingivad lähedased mulle rahu, sest nad teavad, et ravijärgsed päevad ei ole just kõige lihtsamad, kuni kogu ravil saadud keemia kehast jälle välja saab. Seni aga, kui ma soovin üksi olla, siis saadakse sellest aru.

Sel nädalal on just see protseduuride nädal – esmaspäeval andsin analüüse ja reedel oli keemia.

Kuidas teie tervis selle nädala analüüside tulemusena on?

Uudised ei ole üldse halvad. Ja homme õhtul (pühapäeval) dirigeerin ma juba „Mary Poppinsit”. Dirigendipulti minek on üldse täiesti teine olemine – seal kaovad kõik mu hädad. Alles siis, kui koju jõuan ja diivanile istun, tuleb halb tunne tagasi ning tuletab meelde, et olen ju ikkagi haige.

Siinkohal jääb kõrva, et te justkui väldite väljendeid haigus ja vähk. Ometi nüüd ütlesite otse välja, et olete haige! Miks nii?

Ei kasuta jah, sest ma ei pea ennast haigeks. Mul on mingi häda või tõbi küljes küll, kuid kui ma olen ilma keemiata ja kui vahetult enne uut keemiaravi on mul ikka juba väga hea olla, siis ei tunne ma ühestki otsast, et mul üldse midagi viga oleks.

Ainus asi, mis tunda annab, on väsimus. Uni saab kell kaks öösel otsa ja vsjoo. Ja isegi neil päevadel, kui juhatan kaks etendust päevas, rahmeldan ju ikka palju – no ei tule und. Hea, kui kuus tundi juppidest kokku tuleb. Ma ei taha ka unerohtu võtta. Neelan ju niigi peotäite viisi tablette, söökki ei mahu enam sisse. Ent loodan ikka, et ehk tuleb uni mu juurde kord tagasi.

Miks te räägite oma kasvajale viidates kaaslasest?

Vähist ilusam, parem sõna on ju kasvaja. Vähk on nii lõplik. No on ju – vähk ja punkt. Kasvaja on omakorda aga midagi ilusat, mis võib kasvada ka ilusti, kui tema eest hoolt kanda. Ja võib ka ju kasvamise hoopis katki jätta. Ta on elav olend, kellega koos oma päevi ja tegemisi jagan – järelikult on ta minu kaaslane kõiges, mida ma teen.

Usun ka, et selline suhtumine annab „kaaslasele” võimaluse lahkumiseks. No juhuks, kui tal tekib mõte, et selle Leinatamme võiks ühel hetkel ju sootuks rahule jätta. Ma loon talle kõik võimalused selleks. Ja kui kord peakski tal minuga kooselust villand saama, siis olen ma talle väga tänulik, et ta mu ellu kunagi üldse tuli ja sellise õppetunni otsustas anda. Muidugi jääb mulle pärast tema lahkumist tühi tunne ja ega ma oska öelda, kuidas ma siis edasi elan, aga eks ma ühel või teisel moel saan hakkama ikka. (Naerab.) Tegelikult ei tea ma oma kaaslase plaane üldse ega tahagi teada.

Ma tean küll, et see kõlab hästi lapsikult ja naiivselt, aga ma usun, et nii kaua, kui me leiame eneses lapsikust, suudame me ka elada ja olla elusad inimesed. Muidu mõtleksin end ju segaseks.

Teie tervis ja „kaaslane” nõuavad palju, ravimid on kallid. Kas rahvasaadik tuleb haigustega paremini toime?

Lõviosa kõigist mu praegustest sissetulekutest ja senistest säästudest on tõesti ja ainult tervisele kulunud. Ma ei hakka arve nimetama, aga no see „kaaslane” mult ikka võtab. Tunnistan ausalt, et kui mul ei oleks vanast heas ajast, ka Kreisiraadio ajast, rasva kogutud, siis oleks praegu ikka väga raske… Siis peaksin varsti midagi realiseerima hakkama. Siiani olen ilma hakkama saanud.

Tervisehädad on ka millegi tagajärg, kuid on omamoodi naljakaski, et toonase rabamiseta ei oleks te elu vaat et üheski mõttes selline, nagu on – Kreisiraadiole on järgnenud kreisi elu.

Jah, võib nii öelda küll. Vanasti olime nagu sukad ja saapad koos – iga nädal ikka paar korda kohtusime ja rääkisime. Nüüd on igaühel (Leinatammega koos tegid Kreisiraadiot Hannes Võrno ja Peeter Oja – P. K.) oma elu.

(Jääb mõttesse.) Hannes tuli nädal tagasi laupäeval Afganistanist ja käisin tal Ämaris vastas, kuna olen riigikogu liige ja riigikaitsekomisjoni liige. Seal ma siis tähtsate meeste rivist lehvitasin talle. Me ei olnud pool aastat näinud ja ehkki seal oli nüüd lõpus rahulik, oli temagi muutunud – alla võtnud ja kenasti pruun.

Hannes on alati püssimees olnud, ta on ju ka kirglik jahimees ja nüüd on tõmmanud täiesti militaarsuse lainele. Näen, et ta on õige koha peal.

Peeter on leidnud ka väga kihvti elu nüüd monoetendust tehes. Stand-up on täpselt tema stiil, olen paaril korral vaatamas ka käinud, iga kord ju erinev. Ma näen, kuidas talle meeldib seda teha. Ja just nimelt üksi, sest pärast Kreisiraadio lõpetamist ei tekkinud tal kellegi teisega enam sellist klappi.

Millal te viimati kolmekesi koos istusite?

Detsembris, kui Hannes puhkusel käis. Istusime ühes Kadrioru kohvikus ja rääkisime. Me ei ole kunagi üksteise eest midagi varjanud, ei teinud seda ka nüüd. Ja me istusime ikka kohe mitu tundi. Lõpuks leppisime kokku, et kui Hannes tuleb tagasi ja mul ikka jalad veel tatsuvad, siis saame kokku. Nüüd lähipäevadel see juhtubki. Hannesel oli ju äsja ka ilusa numbriga sünnipäev.

Mida te üksteisele kingite?

Pudeleid. (Naerab laialt.) Jah, ma olen alkoholist need viimased aastad ikka juba väga kaugel olnud, aga pudeleid pole ju kunagi küll. Ja ikka kulub ära. Sokke ja särke ostame igaüks ise. Tegelikult polegi kingil tähtsust, oluline on, et elusa ja rõõmsana kohale jaksad tulla.

Kuidas teist kolmest sõbrad said?

Peetriga laulsime me kunagi poistekooris, aga kuna ta on minust kolm aastat noorem, siis tollal me väga ei suhelnud – olin kümnene, tema seitsmene – no täiesti titt mu jaoks ju!

1981. aastal aga sain ma pärast konservatooriumi suunamise Vanemuise teatrisse, sest toonane peanäitejuht Kaarel Ird tahtis sinna ühte noormeest lehvitama, ja õppejõud, professor Arvo Ratassepp arvas, et see võiksin olla mina. Mul polnud Tartus ei tuttavaid ega sugulasi. Siiski sai sellest mulle hea hüppelaud, olgugi et sõjaväest ma ei pääsenud. Aga kahe kuuga sain Annelinna korteri ja lapsele lasteaeda koha. Toona oli see täielik müstika. Peeter suunati mõni aasta hiljem Vanemuise lavale ja nii hakkasimegi tihedamini läbi käima, kuni Eri Klas kutsus mu kümme aastat hiljem Estoniasse. Sinna tõin juba mina Peetri järele.

Ja siis ühel hetkel tegime Peetriga Kuku raadios saateid ja Kuku esimene peatoimetaja Erki Berends pakkus välja, et eetris võiks olla saade, kus aetaksegi lolli juttu. Aasta oli 1993. Esimese saate tegime Peetriga kahekesi ja teisest alates oli meil kambas ka juba Hannes. Nii said meist lahutamatud.

Teie olete Eurovisiooni laval seisnud mitu korda, ka dirigendina. Kuidas te end nii suurel laval tundsite?

Võimsalt muidugi. 1996. aastal Maarja-Liisi ja Ivo Linnaga koos käisingi dirigendina laval. Mul on nii kahju, et enam ei leita raha orkestrite jaoks. Võiks ju olla mõni välkuv lamp vähem, sest orkestriga lugu eristub kohe. Viimasel ajal on see kõik aga läinud väga imelikuks kätte, sel hoopis teine mekk on juurde tulnud. Muusikaüritus ei ole see enam ammu, isegi mitte sõu enam. Ja solistid, kes end oma hädas ja õnnetuses ribadeks laulavad, ei veena mind. Serbiale 2007 võidu toonud Marija Šerifovići „Molitva” oli selles vallas viimane. Aga võibolla olen ma liiga vanamoeline.

Laulude sõnadest ma parem ei räägigi, need on kaotanud igasuguse mõtte. Äkki peaks nüüd tegema kõigi jaoks ühe teksti ja seda kõigil viisistada laskma...

Te olete Eurovisioni ajaloos ka see dirigent, kellele orkester on andnud eripreemia. Kas teate, mille eest?

1996. aastal Norras see tuli jah, „Kaelakee häälega”. On ju erakordselt ilus laul. Mulle meeldib siiani ja eriti tore oli näha, et nüüd Priit Pajusaare sünnipäevakontserdile tulidki Iff ja Maarja päriselt lavale kokku seda laulma. Mul võttis pisara silma… Oleksin tahtnud ka nendega koos lavale minna, aga mul polnud seal juhatada midagi.

Aga see preemia – ehk oli põhjus selles, et orkester, kes preemia andis, tundis rõõmu, et nende ette pandi korraga vehkima ka selline inimene, kes asja õppinud oli. Muidu võis seal näha ikka ka selliseid, kes sisuliselt asjast suuremat ei teadnud. Suur au oli see mulle küll.

(Muigab.) Lihtsus ja tagasihoidlikkus on mul tegelikult üksnes kõva harjutamise tulemusena olemas. Tegelikult olen ma kõike muud – pigem selline mittelihtne, snoob.

Midagi olete te ka lapsepõlvekodust kaasa saanud. Milline teie kodu oli?

Isa Endel oli mul täiesti tavaline töömees, freesija. Lasnamäe tagaotsas Dvigateli tehase juures. Ema Helju oli lasteaiakasvataja. Aasta noorem vend Avo oli ka. Isa oli meil väga jõuline, mingit omavoli ja kaklemist meil vennastel ei olnud. Nagelemist ehk vahel.

Paraku läks nii, et isa kutsuti siit ilmast väga vara ära, 42-aastasena läks. Olime 15 ja 16, kui viisime ta Pärnamäele.

Ema elab nüüd Pärnus, on uuesti abielus ja ütleb, et ta pole kunagi rahaliselt nii hästi elanud, kui ta praegu pensionärina elab. Vahel mõtlen küll, et kuidas see saab nii olla. Samas on inimesel ju mingis vanuses juba kõik olemas ja pangalaenu pole enam. Ema on eluaeg piskust elanud, eriti ajal, kui meie olime kasvueas ja sõime vennaga ka seinad lagedaks.

Minu tööinimesekarjäär aga algas just siis, 15-aastasena läksin teenima ja kõik, mis mul on, on mul õnnestunud oma teenitud vahenditega hankida. Pole midagi teha, aga loteriivõite pole mulle tulnud, saatus ei salli mind ilmselt nii palju.

Igal juhul olete teie oma töö ja oskustega jõudnud haljale oksale, kuid mis on saanud teie vennast?

Vend suri, juuli algul saab täpselt 20 aastat täis. 1990. aastate algul, kui vabadus kätte jõudis, siis hakkas meist ju igaüks seda enese jaoks tõlkima. Mõne jaoks tähendas vabadus absoluutset vabadust kõiges ja vend jäi lihtsalt elu hammasrataste vahele.

Olen väga palju mõelnud, et kas minul või meie lapsepõlvesõpradel oleks olnud jõudu teda sellest kõigest päästa… Süükoormaga on aga väga raske elada, ja oleksitega ju läinut ei muuda. Jõudsin järeldusele, et osade asjadega toime tulemiseks on inimesel enesel vaja sellist jõudu, mida paraku on meist vaid vähestele kingitud. Venna allakäigurada kulges meie kõigi silme all, kuid nii see pidi siis ilmselt juhtuma. Pärnamäel ta nüüd isaga kõrvuti on, usun, et neil on seal hea.

Miks te sõrmi kogu aeg ristis hoiate?

Ma mängin kogu aeg sõrmedega. Hakkasin muusikat õppima kuueaastasena ja esimene pill oli Saksa armees kasutusel olnud akordion, mida pärast sõda liikus päris vabalt. Vanaema sai kuskilt ühe ning 1962. aastal ta selle mulle kinkis. Oli jõmpsikale just parajas suuruses. Vanaema laulis ette, ma proovisin järele mängida. Sealt edasi läksin muusikakooli ja nii kuni konservatooriumini välja. Aga kui sa oled ikka nii kaua pilli õppinud, siis näpud käivad vaat et kontrollimatult. Nagu oleks mingi näpuhaige inimene. Ema vahel kutsus mind söögilauaski korrale.

Kas te mängite pilli siiani?

Jah, klaverit mängin ikka iga päev. Partituure vahel muidugi ka, kuid enamasti istun lihtsalt klaveri taha ja alustan kuskilt. Seda võib nimetada ka improviseerimiseks ja sedasi meeldib mulle kõige rohkem. Vahel, kui viitsimist on, siis võtan noodi ja tuletan mõne Beethoveni sonaadi või Chopini etüüdi ka meelde.

Vahel jätan proovimise pooleli, öeldes enesele, et nüüd tuleb veidi rahvasaadikutööd ka teha. Ettekääne peab ju ikka korralik olema, et olukorrast kenasti välja tulla.

Puhtalt olukorrast välja tulemine või et teen näo, nagu peakski nii minema – on selline mõttemuster teile omane?

Vaat nii ei olegi ma ennast kõrvalt jälginud, aga eks ma loomult ole ikka väga mugav inimene. Või nagu Winston Churchill ütles: „Kui mul on võimalik, siis ma istun natuke, ja kui on võimalik, siis laman ka.” Seda mõtteviisi ma siis viljelengi.

Laiskusega ei ole siin aga midagi tegemist. Ikka mugavus, sest ma elan ju ainult üks kord ja miks ma pean endale mingeid nõmedaid kohustusi võtma? Keegi ei tule pärast haua äärele mind tänama, et Leinatamm oli nii virk ja kraps. Käin sageli surnuaial, aga seni pole ma kuulnud küll kedagi kuskil tänamas, et näe, nii tore, et tõusid vara ja läksid hilja voodi. Milleks siis rabada? Olgu parem mõnus äraolemine.

Nii et mañana-elustiil, millest mõned aastat tagasi unistama hakkasite, ongi teisse kinnistunud?

Kostab nii. See kõik algas Peetri sünnipäevast, mida pidasime Jüri Vlassovi maakodus. Mul oli seal vaja akordioni mängida ja nii ma, pill käes, aida äärelt valesti maha astusingi, murdsin mingid luud jalalaba juurest krõpsti ära ja olin kipsis. Istusin siis kodus ratastoolis, rullisin mööda kiviparketti ringi ja küsisin eneselt, et mida kuram sa rapsid: Vanemuise etendused, Tallinna volikogud, teatritööd, õhtujuhtimised – miks seda kõike vaja on? Koostasingi peas nimekirja ja hakkasin sealt siis asju ükshaaval maha tõmbama. Päris mitu asja sai eemaldatud mõistmises, et mu elukvaliteet sellest ei muutunud.

Väga palju oli sellist, mille arvelt saanuksin hoopis perega koos olla. Kõike raha nagunii oma taskusse ju ei kraabi.

Mu elus on nüüd kõik olemas. Pääsküla kodus elavad mu abikaasa Siiri ja mõlemad tütred – Kris (35) ja Kirke (18) ning lapselapsed Sarah Maria (käib muusikakeskkooli I klassis) ja Aleks Sander (käib veel lasteaias). Jah, nüüd lõpuks on ka poisslaps meil peres.

Mida te oma elule praegu tagasi vaadates kahetsenud olete?

Jah, midagi vist küll… Kuigi mida see ikka annab? Ma tean, et olen oma elamisega inimestele haiget teinud ja olen nendelt andestust palunud. Mõistmist olen vastu saanud.

Eks ma tegelikult olen oma elu püüdnud elada ja elan ka praegu „oma kaaslasega” nii, nagu ma ette olen kujutanud. Nii oma töös – teatris ja riigikogus – kui ka eraelus.

Te olete endiselt abielus, teie rajatud kodu on Tallinnas, kuid ometi elate te juba kümmekond aastat Tartus. Kuidas see elu välja näeb ja miks nii?

Jah, ma olen Siiriga abielus, kuid me ei ole enam niimoodi koos.

Miks? Sest nii on läinud. Oleme Siiriga 15. eluaastast peale tuttavad. Kas see pidi nii minema, ei tea, kuid mul on väga hea meel, et Siiri on suutnud mind ja mu elu mõista. Meie ühist koos elatud elu ei saa ega tahagi ma olematuks muuta. Kuid tõesti, töö pärast elan ma juba aastaid Tartus ja pahatihti, kui ma siin riigikogus päeva lõpetanud olen, siis sõidangi hoopis Tartusse, sest nüüd on mul seal ka elukaaslane Laura.

Teie ümber on siis väga suuremeelsete naiste kogum?

Jah, tuleb nii välja. Siiri on olnud tõesti väga mõistev ja Lauragi on mõistlik. Ma ei teagi, millega ma nad ja mõistmise ära olen teeninud. Muidugi olen mõelnud, et kuidas nii on läinud. Ilmselt seepärast, et ma ei ole kellelegi neist tahtnud haiget teha. Teinud olen aastate jooksul aga ometigi, saanud isegi. Ent elus on paljud asjad võimalikud, kui suhted selgeks rääkida ja asjad kindlalt paika panna. Vastasel juhul teed sa kellelegi lihtsalt väga-väga haiget.

Leinatamm on eriline nimi. Milline on selle lugu?

See on tõesti väga eriline nimi ja meid, selle nime kandjaid, on üldse praegu kokku ainult üksteist. Saime selle vanaisa Leinemanni valikul siis, kui nimesid eestistati. Vanaisa vennad jäid Leinemannideks.

Kuid teie perest nimi edasi ei lähegi?

Läheb! Juhtus nimelt niimoodi, et minu vanem tütar sai oma mehe, laste isaga sedasi kokkuleppele, et nii tütar ise kui ka nende mõlemad lapsed kannavad minu perekonnanime. Ma ei pressinud seda kuidagi peale, otsus oli nende pere oma ja mis seal salata – olen selle üle väga õnnelik.

Ka minu vennal on pojapoeg Hugo, nii et ehk on ühel hetkel Leinatammesid Eestis juba palju rohkem. Looduses neid puid ju ei kohta.

Dirigendiga rääkides ei saa ma jätta küsimata: milline teos iseloomustab teie tänast eluhetke ja milline kogu teie senist elu?

Elu on mul olnud selline G. Gershwini „Rhapsody in Blue”, aga praegune eluhetk on hoopis R. Valgre „Muinaslugu muusikas”. Olen viimasel ajal väga emotsionaalseks läinud, ilmselt on ravimidki selles süüdi. Aga helladele asjadele mõtlen nüüd palju sagedamini kui varem. Näiteks siis, kui autoga Tartu vahet sõidan.

Te olete endiselt ise roolis?

Jah, ikka, ja üksi autos ka üldjuhul. Hääletajaid ma peale ei võta. Mulle meeldib sel teekonnal üksi olla, sest enamasti mõtlen siis rahulikult. Aga ka autojuhina olen ma muutunud, sest mu jalg ei ole enam nii raske kui varem. Siis sai nii mõnigi kord politseile raha antud – ikka allkirja vastu. Nad muidu raha ei kogu, ikka trahvikviitungi vastu ja ma olen oma väärteomenetlustega Eesti politseile sisse toonud nii mis jube…

Aga kui jääd pähe kulunud tee peal mõttesse, siis ongi märkamatult 110 sees. Kui kalliks see kõik mulle maksma on läinud… No mis sest enam.

Mis teid sedasi liikvel hoiab? Mis saab teid voodist hommikul üles ja ühest riigi otsast teise?

Harjumus ilmselt, sest nii olengi ma elanud. Ja varem olid vabad päevad mu jaoks peaaegu nuhtluseks. Kogu aeg oli tunne, et nüüd on miski mäda – mälust ei leia midagi, siis helistan ja küsin adekvaatsematelt, et kas ja kus. Ning saangi ehmatuseks teada, et ei ole midagi, vaid lihtsalt vaba päev. Aga ma ei oska sellega midagi peale hakata. Passin siis niisama ja tunnen, kuidas aeg läheb mõttetult mööda.

Milline on hea nali, mis teid praegu naerma ajaks?

Spontaanne nali on alati hea. Punnitades ei tule midagi.

Uus põlvkond on sündinud. Mulle meeldib väga Henrik Kalmet. Täielik leid, haarab lennult, väga mõnus on teda kuulata-vaadata. Tema on tulevikutegija, kui ta leiab endale hea formaadi ja kaaslase, produtsendi – lasku aga käia!

Ja teine näide on Teet Margna ja Kristjan Jõekalda, väga lahedad, vahetud ja lõbusad sellid.

Lõpetame tulevikus. Te saate varsti 60-aastaseks. Kuidas see sünnipäev välja võiks näha?

Oi, olen mõelnud jah. Tahaksin tähistada samal moel nagu oma 50. sünnipäeva. Siis sõitsin Eestist minema, Austriasse Salzburgi, Mozarti sünnilinna.

Sõin seal hiiglasliku Viini šnitsli, jõin suure pokaali valget veini ja avasin abikaasa ja tütarde kaasa pandud ümbriku, kus olid kirjas väga-väga ilusad soovid ja mõtted. Siis olin ma muidugi mõnda aega kurb, et me sel päeval kõik koos pole. Hoolimata sellest, et see oli minu soov. Nüüd aga, kui ma 60 välja vean, siis tahan olla New Yorgis – sest seal on nii palju muusikale korraga ja keskpargis on jalutanud nii paljud. Ka Gershwin läks kunagi sinna...

Aga ma olen mõelnud ka oma 76. sünnipäeva tähistamisele, ehkki see on väga kahtlane. Nimelt hakkasin ma 14-aastasena suitsetama ja jätsin maha 1996. aastal, kui mu noorem tütar sündis ja mulle südameoperatsioon tehti. Nüüd ei ole juba 18 aastat suitsetanud, kuid sel sünnipäeval [aastal 2033] lähen ma kioskisse ja ostan ehtsa sigarillo, panen selle suhu ja suitsetan 2. septembri auks ära.

Inimene ja sõber
Hannes Võrno

Esimene mälestus Tarmost on pärit minu esimesest kohtumisest sõbraga. Olime saanud Peetriga tuttavaks ning tema ettepanekul läksime „afgaani” juurde külla. Tarmot kutsuti, ma ei teagi miks, afgaaniks. Ta oli n-ö ajast-ees-mees. Elas suures korteris, kus oli ilmselt tolle aja kõige suurem värviteleviisor, oli pruun nahktagi ja tumepruun „null seitse” ‑ toonane Nõukogude autotööstuse eliitsõiduk. Läksime Peetriga Tarmole külla, võtsime külakostiks kasti õlut ja kera juustu, plaan oli vaadata taliolümpia suusahüppeid.

Arvan, et umbes poole tunniga oli telekal hääl maha keeratud ja kolm „spordikommentaatorit” tegid just sel lõbusal õhtul esimese Kreisiraadio. Mäletan, et meil sai pööraselt palju nalja ning oli tunne, nagu oleksime tuttavad juba sünnist saati.

Saun, parim asi maailmas

Mäletan, kui Tarmo ehitas oma koju Nõmmele sauna. Oma käe järgi ja sellise, nagu oli aastaid unistanud. Võibolla ma liialdan, kuid minu meelest oli Tarmo elus millalgi periood, kui ta tegi iga päev sauna ning oli tõsine saunafanaatik.

Need meie omavahelised jutud seal tema puidulõhnalises ja uues saunas jõudsid mingil hetkel ikka sinna välja, et saun on maailma parim asi. Teine asi, millesse Tarmo kirega suhtub, on kindlasti autod. Tal on neid olnud kümneid ning mulle on olnud alati sümpaatne, et ta ei tee sellest mingit vagatsevat „oh mis te nüüd” võltstagasihoidlikkust, vaid ütleb nagu asjad on ‑ palju sõitmist ja pikad distantsid on hea autoga mõnusamad.

Tarmo on inimese ja sõbrana just nimelt inimene ja sõber. Tarmo on mind mu kujunemisaastatel sõna otseses mõttes abistanud nagu inimene ja sõber. Minu esimene kodu, kus ma pereloomist alustasin, oli Lasnamäel ja tänu Tarmole, kes seal varem elas, ning vastutulelikule korteriomanikule sain just seal oma jalad maha.

Äri läheb, sõprus jääb

Kunagi tegime koos üht äriprojekti, mis päris nii ei käivitunud, nagu pidanuks. Kui sellistes situatsioonides hangub inimestevaheline sõprus lühemaks või pikemaks ajaks, siis Tarmoga on erakordne ja austusväärne see, et ta teeb sõprusel ja äril selget vahet ning hoolib sinust sõbrana ikka, kui ka äri peaks kokku kuivama. See teeb temast harvanähtava erandi meie ajal.

Tegime Tarmoga koos üht projekti Vanemuises. Muusikaline ajalootund „Klassitsismist”. Mul on sellest tänaseni kustumatult kauni muusikapalana jäänud sügavale hinge Mozarti „Vado, ma dove“ – mida laulis Karmen Puis.

See, kuidas Karmen seda laulis, Vanemuise orkester mängis ja Tarmo seda juhatas Vanemuise väikeses majas, oli fantastiline. Kuulasin seda alati hing kinni. See on minu jaoks väga tarmolik lugu.

Me ei ole mitte kunagi koos palvetanud. Tean, et seda ei peagi tingimata koos tegema. Need, kelle eest sa palud, on sinuga koos niikuinii, kui soovid kogu südamest, et nad oleksid hoitud.

Ma tahaksin Tarmoga koos Aafrikas safaril käia, siis ma saaks kordki olla temast targem ja kogenum. Võibolla.

Hannes Võrno

Kadestamisväärselt vintske sell

Peeter Oja

Ma ei nimeta inimesi kergekäeliselt sõpradeks, aga Tarmo on sõber, ta kuulub minu tundemaailma. Ta on läbi elu minnes tugi, kellele võib toetuda – mitte omakasu silmas pidades, vaid intellektuaalses ja psühholoogilises plaanis. Ja milline huumorimeel tal on! See näitab, et inimene on terve.

Tarmo on väga sihikindel ja seatud eesmärgini liigub ta vaikselt ning kindlalt, kuid mitte kunagi üle laipade. Tema välise kinnisuse juures on ta väga südamlik ja hooliv, kuid ta ei eksponeeri seda kuidagi.

Nagu poleks lahku läinudki

Meie kohtumised on justkui katkematu jada: olgu vahe olnud kui tahes suur, ikka on tunne, nagu läheksime eelmisel korral pooleli jäänud kohast sujuvalt edasi.

Oma haigusega on Tarmo väga mõistlikult käitunud ja kompromisse otsides liigub edasi. Ta on kadestamisväärne, vintske sell. Ei oska öelda, kuidas mina suudaks tema praeguses olukorras elujõudu säilitada.

Tarmo püsib veel kaua rivis. See pole niisama suusoojaks öeldud. Kui ta on käinud kolme aasta jooksul nüüd protseduuridel, siis on ta meilegi rääkinud, kui uskumatult palju on meditsiin arenenud. Nüüd võib sellise diagnoosiga veel täiesti tegusalt elada.

Muidugi tuleb reaalselt asjad enese jaoks ikka ise lahendada, lähtudes endast. Tarmo ongi nii teinud ja selgus annab talle jõudu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare