Tarmo Tiisler – ennekõike isa, seejärel spordihull
„Ja kas saab? Mbappé saab palli peale, saab! Läheb veel kasti poole ja ei saa peale minna. Sööt Paul Pogbale ja pall jääb kinni ja niiiii....” Selliseid kirglikke hüüatusi, nagu olid tänavu suvel jalgpalli MM-i finaalis, teavad kõik jalgpallifännid, kes on Tarmo Tiisleri (49) kommentaare kuulanud. Rahulik kõne ja kirglikud emotsioonid käivad käsikäes. Tarmo poja Jürgeniga (24) vastamisi istudes võiks öelda, et spordikommentaatorile oleks järelkasv täitsa olemas. Jürgeni habetunud nägu, žestid, kõnemaneer ja tarmotiislerlik põrisev „r” on isaga peaaegu üks ühele.
Ent Jürgen pole spordifanatt. Spordivõistluste kommenteerimine on ja jääb nende peres ikka isa pärusmaaks. Jürgen on Tiislerite peres ainus poeg, tal on nooremad õed Katariina Nelli (13) ja Mari (11) ning vanem õde Kristiina (30). Kuigi vanemal õel on teine isa, pole nad kärgpere mõistet kunagi kasutanud. „Oleme üks pere, saame kõik imehästi läbi ja poolõdede või poolvenna sõna meil ei eksisteeri. See, et ema ja tema esimese elukaaslase teed ammu lahku läksid, oli loomulik asjade käik. Keegi haiget ei saanud ja suurt jälge see meie perre pole jätnud.”
Kaval karistaja
Esimesed mälestused isast meenuvad Kadriorus asunud korteri pikast koridorist, kus nad isaga keeglit mängisid. „Olin siis vast kolme-nelja-aastane,” ütleb Jürgen. Sport on saatnud pere kõiki lapsi, aga isa pole neid kunagi sundinud trenni minema. Isa armastas ja armastab siiani rattaga sõita, seega sõidud Kadrioru pargis ja suuremaks saades ka linna serva olid tavalised.
„Isa on diplomeeritud ajaloolane, kunagi töötas ta arhiivis, aga kogu minu teadliku elu on ta olnud spordikommentaator. See tähendab, et perega õhtusööke on meil kodus olnud harva. Tantsuõpetajast emagi on sageli tantsuproovis, mis toimub siis, kui teistel inimestel on tööpäev lõppenud. Ebatavaline elurütm on olnud loomulik elu osa, tõdeb Jürgen. Vahel nägi ta isa kodus alles kell 23. Polnud ka sellest lugu, kui enne magamaminekut isa ei näinudki. Seda toredamad olid koolist kojutulekud, kui isa oli päeval kell kaks kodus. „Siis oli meie aeg. Pole ju vahet, mis kell koosolemist teha.”
Iga koolipoiss saadab korda suuremaid ja väiksemaid pättusi, nii ka Jürgen, kel tuli isa eest varjata nii mõndagi hinnet ja märkust. Kuna Tarmo on Tiislerite peres maailmaparandaja, siis tegeleski karistustega tema. „Isa pole närvi minnes mitte kunagi häält tõstnud ja ta ei tõsta ka. Mitte midagi sellist. Ta on hästi tõsine, aga räägib väga rahulikult. Oi, kui hästi oskab ta tekitada tunnet, et sa ise tunnistaksid oma viga. Ta paneb su tundma, et just sinu teo pärast on ta sinus pettunud. Sellest piisab, et oma veast aru saada.” Tõsisele jutuajamisele järgnes teleka vaatamise ja sõpradega kohtumise keeld, aga see oli ka maksimaalne karistus.
Poja sõnul olid isal alati varuks omad meetodid, kuidas noort mõistma panna, mida tähendab ühe või teise asjaga liialdamine. „Kui olin tulnud peolt ja und nappis, saatis ta mind alati füüsilist tööd tegema, et kogu tekkinud „haigus” välja higistada. Kord olime sõpradega meie juurde ööseks jäänud ja läksime heleda olekuga allakorrusele, et endale hommikusööki valmistada. Isa tuli kööki, nägu naerul, ja ütles suurima heameelega, et meile on just toodud klaver ukse taha, aga pole hullu: kolm noort härga ju majas! Isa sõnul polnud probleemi lasta meil klaver teisele korrusele tassida. See oli tal väga osavalt ajastatud ja mõnuga peale väänatud olukord. Ta oskas alati sellistele situatsioonidele elulise õppetunni lisada.”
Usalda ja andesta
Suurimad väärtused, mis isa on Jürgenile õpetanud, on inimestele andestamine ja teise võimaluse andmine. Seda on poeg isiklikult kogenud. „Isa on valmis kõiki usaldama ja andma teise võimaluse, kui keegi on eksinud. Vahel usaldab ta inimesi ehk liigagi palju. Teiseks olen isalt õppinud rahulikkust. Sageli keen ise ammuilma, aga tema suudab ikka rahu säilitada.”
Kui isa poleks kaasahaarav spordikommentaator, oleks ta kindlasti ajalooõpetaja, arvab Jürgen. Noortele teadmisi edasi anda oleks tema leib.
Ajaloolase haridusega ja 2010. aastal lavakunstikoolis magistrikraadi saanud Tarmo Tiisleri lugemus on võimas. Spordiajakirjad ja -raamatud on tema jaoks pühad, neil kõigil on riiulis oma kindel koht.
Isa ei rahulda saavutatud teadmised, ta otsib neid üha juurde, sõnab Jürgen. „Tema intelligents on see, mille poole tasub pürgida. Oma tegudega suudab isa panna ülejäänud perekonna püüdlema millegi poole nii, nagu tema püüdleb oma väikeste või suurte eesmärkide poole. Ta teeb seda nii hästi ega ütle käskivas kõneviisis: pinguta, proovi! Ta näitab oma kire ja sütitamisega ette ja teised püüdlevad oma eesmärkide poole samasuguse pühendumisega.”
Kiire elutempo tõttu võib mõni pereliige tähtpäevadelt puududa, aga isale on tähtis, et teda kasvõi telefonikõnega meeles peetakse. Jürgen kingib isale tavaliselt sõnumiga šokolaade. Isa on see-eest paar korda suutnud Jürgenit kingitusega üllatada. „Kunagi kinkis ta mulle sünnipäevaks koroonalaua, mille oli eelneval ööl Pärnumaalt toonud. Ta oli ise selle sooritusega ülirahul.”
Isa hindab enim peresuhteid, kinnitab Jürgen. „Talle läheb meie käekäik väga korda ja ta leiab meie jaoks alati aega. Tean, kui kiire tal sageli on, aga kui mul on abi vaja, leiab ta selle aja kasvõi uneajast. Ta korraldab elu ümber, jätab oma asjad ära, aga ei jäta kedagi ulpima.”
Selleks, et alati jaksata ja vastu pidada, on päevauni isa jaoks püha. See on Jürgeni sõnul olnud nii juba sellest ajast, kui ta väike oli. „Kui ta on puhanud, siis on ta soovitud tasemel. Eks temagi soov on see, et kell ajaks vähem taga.”
Sport vs. kultuuriteemad
Tarmo Tiisleri spordikommentaatori hasarti ja kõnemaneeri koduses õhkkonnas ei kuule, ent kui jututeema pakub pinget, elavdub nii Jürgeni isa kui ka tema jutukaaslane. „Kui saab maailma lahata ja asju arutada, siis tekib temas sarnane kirg, mida kuulevad tuhanded televaatajad jalgpalli kommentaaridena. Hääletoonil on muidugi vahe sees, aga kirg on sama.”
Isa tehtud spordiuudiseid ja kommenteeritavaid võistlusi Jürgen süsteemselt ei jälgi. Seejuures jagab spordiga seotud õhinat ja emotsioone Tarmo enim just pojaga. „Mitu korda olen saanud telefonikõne, kus isa räägib umbes nii: „Tead, kus ma olen? Sellel ja sellel staadionil ja Ronaldo jookseb kohe minu eest läbi!” Niimoodi naljaga pooleks on ta mind kadedaks teinud küll,” muheleb Jürgen.
Hoopis suurema huviga jälgib poeg isa intervjuusid, mis pole seotud spordiga. „Näiteks aastalõpuintervjuu helilooja Rasmus Puuriga. Põnev oli kuulata, mida ja kuidas isa küsib. Tean ju, kui põhjalikult, võimsalt ja pööraselt ta sellisteks asjadeks valmistub,” räägib Jürgen, kelle sõnul võiks isa teha rohkemgi spordiväliseid intervjuusid ja saateid, näiteks kultuuriteemadel. Kultuuri- ja ajalooteadmisi saab Tarmo kasutada Vikerraadio legendaarses mälumängus „Mnemoturniir”, mida ta juba üle kolme aasta juhib.
Tiislerite perekonda paremini tundvad inimesed teavad, et laulu- ja tantsupidu on kogu perele tähtis sündmus. Jürgeni ema ja vanem õde on tantsuõpetajad, isa Tarmo tantsis kunagi rahvatantsu ja nüüd teeb seda Jürgen. Viimasel noorte laulu- ja tantsupeol oli paljudele üllatuseks, kui suurepärase peoreportaaži tegi spordifänn Tarmo Tiisler. „Usun, et ta on juba eelmise peo lõpust alates järgmise aasta juubeliürituse kommenteerimiseks ettevalmistusi teinud,” naerab Jürgen. „Isale meeldivad eriti need hetked, kui raadiotorni ülekandeputkast saab kommentaare jagama minna katusele ning sealt kõrgelt pidulisi jälgida. See laulev mass täidab tema hinge.”
Kellele meeldib rahvatants, sellele on südamelähedane ka folkmuusika. Nii harjutabki Tarmo Tiisler praegu kõvasti viiulit ja tahab selle mängimise selgeks saada. „Päris „Kauges külas” veel otsast lõpuni ludinal ei kõla, aga tema pilli järgi on saadud juba natuke tantsida. Ta pole seda küll valjult välja öelnud, aga tean, et ta tahaks kunagi väikse viiulikontserdiga maha saada. ” Tarmo suur kirg väljendub ka kodus, kus ta sageli paneb muude tööde ja tegemiste kõrvale mängima mõne laulu- ja tantsupeo plaadi.
Pärast prantsuse lütseumi lõpetamist Jürgen ülikoolis sobivat eriala ei leidnud ja jõudis hoopis baaritöö juurde. Isast räägimegi Jürgeniga Telliskivi loomelinnakus tema juhatada olevas St.Vituse baaris. „Mulle meeldib baaris töötada ja õhtust melu nautida. Isagi satub siia sööma ja toob aeg-ajalt ka vanaema kaasa. Muidugi, isal on kindel visioon, milline üks baar peab olema. Tema sõnul peaks see meenutama spordibaari, kus on palju telekaid ja rohkelt spordiülekandeid.” Iga kord, kui poeg mõne uue baari loomise juures on olnud, on isa suust kõlanud küsimus: kuidas on lood teleritega? Teleekraanid on seega kohustuslikud, aga alkohol pole isa jaoks baaris enam oluline. „Isa tegi sõbraga Liverpooli mängu vaatamas käies diili, et pool aastat nad alkoholi ei joo. Nüüd on ta täiskarsklane ja kraadiga jooke enam ei tahagi. Küll aga maitseb talle alkoholivaba õlu, mille erinevaid sorte olen talle toonud proovida.”
Jürgeni sõnul võib isa lühidalt kirjeldada kui mõnusat hipit ja kampsuniinimest, mistõttu on Tiislerite kodus vahel veebruariski jõulukuusk püsti olnud. Sellised asjad Tarmot ei häiri, need võivad olla ja jääda. Samamoodi ei viitsinud ta nooremana juuksuris käia ja nii ongi ta vanadel fotodel pikkade kiharatega.
„Isa jaoks pole asjad olulised, aga vaat perega koos olemist ta tahab ja kaifib. See on tema jaoks väärtus!” kinnitab Jürgen.
