Toimetuselt: elu liigutavaim päev
Kas mäletad, mida sel päeval tegid, millised olid inimesed su ümber, millest omavahel rääkisite, aga ennekõike: mida sa tundsid? Minu mälestustes on see mu senise elu küllap emotsionaalseim päev. Suuresti tänu isale, kes oli kolmeaastasena koos kaksikvennaga Siberisse suunduvalt küüditamisrongilt Valga jaamas maha tõstetud. Ta kõndis närviliselt mööda kodu, kuulas iga raadiost tulevat sõna ja jälgis tähelepanelikult kõike, mida tollane teleajakirjandus äreval ajal pakkus. Kui Toompea saalis kõlas haamripauk ja Eesti oli taas iseseisev, veeresid üle isa põse liigutuspisarad. Küllap seetõttu ei saa ma tänaseni korralikult kaasa laulda Eesti hümni ega kuulata Alo Mattiiseni viit isamaalist laulu, sest ma hakkan nutma. Olgu sellest siis möödas viis või 25 aastat.
