Toimetuselt: emaks olemisest

Emadepäev on minu jaoks aasta raskeim aeg. Mul on alati tunne, nagu läheksin matemaatika eksamile, ent õppimisest hoolimata kukun läbi.

Jah, ema tuleb olla aasta igal päeval. Kuid milline ema ma olen? Näiteks eile. Läksin sügavkülma peidetud jäätist võtma ja seda ei olnudki enam. Üks lastest oli maiuse „leidnud”. Mul oli tükk tegu, et oma emotsioone kontrolli all hoida. Teine laps helistas, kui olin koosolekul, sest unustas võimlemisriided koju ja tahtis, et ma need talle järele viiksin. Kas ma pidin siis tema unustamise tõttu oma tööasjad jätma? Kolmas laps sai ühel sombusel ööl mu pärast mitmendat helistamist lõpuks Skype’is kätte. Ta paiskas hooga välja kõik valu ja lisas „sa pead mind kuulama, sa oled ju mu ema, aga sul pole aega”. Neelasin pisaraid ja teadsin täpselt, millal olin talle öelnud: „On mingid tööasjad kiiresti teha.”

Nii ma siis pikutan sel hommikul voodis. Kuulan läbi ukse kostvat sosinat, koogikahvlite kilinat ja kohvivee solinat ning küsin eneselt juba 23. aastat: olen ma tõesti enesega rahul? Ja püüan pingutada, sest me elus pole ükski suhe paraku enesestmõistetav.