Toimetuselt: hakkaks õige kosmonaudiks?

Vahel, kui on hea tuju ja pisut aega, tuleb vast igaühel pähe eriti kõrgelennulisi mõtteid. Mis oleks, kui võtaks kätte ja hakkaks näiteks maade- avastajaks? Jätaks kreemikasvalge kontorilaua ja undava ventilatsiooni kus kurivaim ja teeks paar aastat midagi tõeliselt ägedat!

Siis aga naaseb reaalsus oma lühikeselt kohvipausilt, meenutab sulle leebel toonil laene ja liisinguid, laiskust ja mugavust, patsutab lohutavalt õlale: mis sa siin ikka, on sul’s praegugi midagi viga? Pealegi on kõik enamjaolt juba avastatud, sina võid rahumeeli uurida hoopis interneti sügavikke!

Mõni eriti krapsakas tegelane jõuab siiski unistamisest kaugemale. Tänasest lehest saab lugeda Karl Markus Antsonist, kes maalis Eesti olümpiadelegatsiooni liikmeid, tegi näituse, andis intervjuusid, kogus kuulsust, ühesõnaga, elas ilmselt vähemalt mõnda aega oma unistuste elu. Kunstnikuna oli ta enne seda täiesti tundmatu! Nii et kõlagu see kui tahes banaalselt: proovida ikka maksab, kunagi ei tea, milline uks koputamise peale lahti läheb.