Toimetuselt: jalaga munadesse
Noore näitleja Piret Krummi suust on üllatav kuulda, et sooline ebavõrdsus eksisteerib ka nii salapärases kohas kui teatrilava. Teater tundub homogeenne rahupaik, kus kõik ajavad üht asja ja edu toob hea kokkumäng. Publik mõtleb, et lavastaja ongi lavastanud nii, et meesnäitleja karjub naisnäitleja peale ka siis, kui pole otsest põhjust, või mängib ta maskuliinsel moel nurka.
Kummastav on kuulda, et tegelikult on selle taga meeste egoprobleemid, üleolekutahe ja soov naisi alandada. „Kui mees on tööl naisnäitlejat alandanud, läheb ta koju oma naise juurde ja on vaikne nagu hiir,” ütleb eravestluses ka üks vanema põlvkonna kogenud naisnäitleja. Tema jaoks on tõsiasi, et mees peab end laval võimekamaks ja lavastaja karjub proovis inetute sõnadega, terve elu olnud loomeprotsessi osa. Rahustav on kuulda, et noor põlvkond ei kavatse sellise jamaga leppida. Ka publik mitte. Kui selline olukord peaks laval tekkima, on teatrisõbra soovitus naisnäitlejale: anna jalaga munadesse. Siis on ka vaatajale selge, et mehe õiguse kehtestamisega mindi üle piiri.
