Ent valusaimalt jäi kriipima see, et Krimmis ei õpetata enam eesti keelt. Et Aleksandrovka koolis on klass, kus seintel on suitsupääsukeste ja rukkilillede pildid, me presidentide portreedest rääkimata. Olime ju uhkedki, et väike Eesti-rakuke seal kaugel maal toimetas. Juba kolmandat aastat seisab see klass niisama. Ses mõttes, et eesti keelt ei õpetata. Õpetajat pole. Eesti vanaprouad, kes kohapeal Eestit elus ja hinges hoiavad, loodavad, et äkki Kodu-Eestist tuleb keegi särtsakas ja tubli. Aga kas keegi siin tunneb muret? Jah, Eesti riik ei tunnusta Krimmi Venemaa osaks saamist. Puudub võimalus olukorda riiklikult lahendada. Aga kuidagi teisiti? Või pole see praegu nii oluline küsimus?

Kauges külas, võõras mure. Kas nii? Mulle ei meeldi, kui mingisugune Vene propagandakanal saab iniseda, et eestlased ei aita omasid. Nad juba teevad seda.