Toimetuselt: maailma serval
Kuidagi eriti mage tundus käia päevast päeva hommikust õhtuni tööl, selleks et maksta pangale tagasi kopsakat laenu, mille eest sai ostetud maja, milles olemise-elamise nautimiseks jääb põhimõtteliselt ainult öö, kui sa üldjuhul magad. See pole ju mingi elu. Pole ju? Selleks et säärase tõmblemise mõttetusest aru saada, pidid mu sõbrad aja maha võtma ja kaugele maailma servale sõitma. Arusaamine, kuidas edasi elada ja kuidas mitte, tuli seal. Siin olid nad nagu teised samasugused ega kurtnud.
Ka endine peaminister Andres Tarand ütleb tänases LP-s, et omal ajal aasta aega Antarktikas ekspeditsioonil olles mõtles ta oma eluplaanid klaariks.
Kas olete märganud, et paljud, kes on õnnetuse tõttu surmasuus olnud või põdenud mõnd väga rasket haigust – teatud mõttes samuti maailma serval seisnud ja alla vaadanud –, räägivad nagu ühest suust, et sekunditki oma elust ei maksa kulutada valedele asjadele.
Huvitav, kas sellest aru saamiseks, et elad oma elu kuidagi valesti, tulebki minna kuhugi kaugele serva peale või võivad õiged mõtted tulla ka siin kohapeal ja kui tervis veel ei tõrgu? Aga astuge rajalt maha. Vähemalt mõelge sellele.
