Kahe tumeda pilve vahelt paistab hetkeks päike, maantee on kuiv. Minu ees sõidab paar-kolm autot, taga veel niisama palju. Tempo on ühtlane, arvestab ühtaegu nii lubatud piirkiirusega kui ka suurepäraste teeoludega. Vasakult ilmub nähtavale Volvo, silma järgi umbes 15 aasta vanune, lapsevanker katusel. Mõtlen, et küllap on inimesel kiire, las läheb mööda.
Aga ei lähe. Universaalkerega kolakas, pagasiluugi küljes pealegi kaks jalgratast, on saavutanud oma tippkiiruse, mis selle aerodünaamilise vingerpussi puhul on umbes 1 km/h võrra kiirem kui ülejäänud kolonnil.
Nii ta siis lohiseb otse mu kõrval, hea nähtavusega lõik hakkab lõppema. Mida teha? Pidurdan loomulikult enne kurvi ja Volvo keerab lupsti minu ette. Kurvi taga algab uus sirge ja olge lahked, inimene alustab uut möödasõitu, muidugi sama taktikaga, tasa ja targu. Ei ole tal nagu kiire. Kui mõtlema hakata, on see ju päris igapäevane lugu. Möödasõit möödasõidu enese pärast, valjuhäälne seletamine omaenese hääle kuulamiseks ja soojamaareis ainult Facebooki seina tarbeks... Milleks?
