Toimetuselt: niisama vahtisin
Noh, mis sa puhkuse ajal tegid, küsib üks ja teine. Kas puhkasid välja? Ei puhanud välja, issand jumal, ainult üks nädal oli, mida sa selle viivukesega puhkad! Aga käisid ka kusagil või? Hmm… No kodus olin, magasin poole päevani, siis lugesin poole ööni raamatut. Nojaa, ilmad olid nii kehvad, ega siis polegi mõtet suvelavastusele ronida, rannas sa vaeseke ka käia ei saanud, mis suve siin enne jaanipäeva üldse on, pole muud, kui tee kodus remonti, noogutab kolleeg kaastundlikult.
Ei olnud asi ilmades, ma üldse ei tahtnudki kusagile minna, veel vähem remonti teha, tahtsingi niisama pikutada! Kolleeg vangutab pead. No miks ma ometi ei või ühegi selge eesmärgita lihtsalt niisama olla? Miks on sotsiaalselt aktsepteeritav suve veetmise viis selline, et esmaspäeval rannapäev, siis vanaema juurde maale, siis suvelavastust vaatama, siis võimas grillipiknik, siis värvid lae valgemaks, siis väisad mõnda väiksemat Eesti saart, imetled poolpuutumatut loodust? Millal ma siis puhkan?
