Toimetuselt: ootan üllatajat

Kas ma olen ainus, kes tunneb kõiki neid lõputuid presidendikandidaatide debatte, avameelseid saateid, paljastavaid intervjuusid ning muid kandidaadi sisu ja sitkust paljastavaid inimkatseid jälgides üha süvenevat ükskõiksust? Neist toredatest inimestest, meestest ja naistest, kes veel napp kuu tagasi mõnetigi huvi tekitasid – vihastasid või rõõmustasid – ongi saanud lihtsalt presidendikandidaadid. Nupud suhtekorraldusgeeniuste, tagatoastrateegide ja erakonnalõvide mänguväljal. Igav lugu.

Jah, minu ratsionaalsem pool mõistab, et ju polegi mõtet erutuda, kui pannakse paika üht riigisüsteemi ametnikku. Olgu presidendi nimi Siim, Mart või Marina, Reps, Jõks või ikkagi Eiki – elu läheb laias laastus edasi täpselt samal viisil kui seni.

Emotsionaalsem pool, see lapsik ja naiivne, loodab vargsi, et 22. septembri õhtuks tuuakse mängu uus nimi. Uus inimene, kellest seni pole räägitud. Kasvõi mängu ilu mõttes. Kasvõi seniste jõujoonte segamiseks. Kasvõi selleks, et veenduda: vääriliste inimeste pink on arvatust pikem. On see võimalik?