Toimetuselt: vanadus annab vabaduse

„Jah, vana Pärnits on tõesti vanaks jäänud,” mõtlen, kui Ülo Pärnitsaga vestlen. Millal me viimati rääkisime? Paarikümne aasta eest vahest. Ja eks ta ongi vana, kohe saab 80. Aeg lendab.

Aga kui jutuks tuleb Eesti tulevik, ütleb ta: „Kui leiame, et me ideaal on olla nagu Ameerika indiaanlaste reservaat, kus kõik nende kultuurilised ja elulised eripärad on säilitatud ning riik maksab selle kinni – no elame siis sellist elu! Ma ei tea, kas seda ikka tahetakse.”

Tõsi. Kui tihti jõuavad eetrisse või leheveergudele mõtisklused ja visioonid õigest ja heast Eestist, mis on kui maailma tormituultest ja muutustest puutumata muuseum või tõesti, reservaat, kus keel, tavad ja kultuur on pealtnäha hästi hoitud, kuid tegelikult vaikselt, ent kindlalt hääbuvad. Rohkem avarust ja avatust, palun!

Pärnits tabab öelduga valusat närvi.

Vanadel meestel on vabadus öelda otse ja ausalt. Seepärast on nendega hea rääkida. Tuleb olla tänulik võimaluse eest.