Tõnu Kaljuste homses LP-s: ideaalse eestlase otsimine on meil võimsalt veres
„Ma ei näe, et eestlased oleksid omadega mingis tupikus. See on lihtsalt teadmatus, mis tuleneb avara maailma puudumisest, mille põhjal asju tõlgendada,” sõnab tunnustatud dirigent Tõnu Kaljuste (62). Ta üritabki muusika ja kontsertide kaudu inimeste maailmavaadet avardada, isegi kui sellega kaasneb vahel mõningate kodanike pahameel.
Kohtume Tõnu Kaljustega aastat sissejuhatavaks intervjuuks tema vanalinnas asuvas korteris. Akna taga sajab paksu pehmet lund, meie aga räägime muu hulgas merest ja paatidest. Tundub, et muusika-aasta vahetumine merekultuuri aastaga on kaptenipaberitega dirigendile vägagi meeltmööda. „Tõstsin just aasta viimastel päevadel paadi veest välja, sest talvine meri on karm. See räsib ta nii ära,” ütleb muusik. On ju teada, et soojal ajal ei hoia miski teda Naissaarest eemal. Üldse on maailmakodanikust dirigent viimasel ajal Eesti-kesksemaks jäänud. Kui uurin, kas see on seotud kohe saabuva pensionieaga, rehmab Kaljuste käega: „Hästi palju huvitavat on veel õppida! Vananemine ja arenemine koos on üks parimaid asju, mida teha.”
Mis seob teid Eesti presidendiga?
Juhututvus, millest on saanud sõprus. Ta külastas meie etendust, kui Estonia teater käis Stockholmis ja ma juhatasin „Eesti ballaade”. Oli 1985. aasta. Seal oli koos niisugune tore seltskond, kes õhtuti kogunes ja arutas Eesti asju. Hiljem tuli ta ka teistele kontserdireisidele. Ja siis, kui olin teinud Veljo Tormise muusikast ettekanded, soovitas ta mind New Yorgi Eesti päevadele esinema. Ise tuli ka kohale.
Ta on kultuuriliselt väga haritud mees ja on teinud väga head tõlked Doris Kareva luulest. Peab mainima, et ta teadis eesti luulet tunduvalt paremini kui mina, kuigi loen ka luulet palju. Temaga on väga huvitav vestelda ja mulle tundus tema maailmanägemine nii arusaadav ja avar. Need on asjad, mis on meid kokku viinud.
Mitte niivõrd poliitika, kuivõrd hoopis kultuur?
Jah. Poliitika kaudu oma kultuuri näo hoidmine. Ja see kestab tänaseni. Viimase jõulukaardini. Eesti noorte loovate isiksuste ja festivalide toetamine. Näiteks ansambel Trad.Attack!, kelle ta kutsus ka pulma mängima. On väga oluline, et sellisel inimesel on noori toetav suhtumine: minge, looge ja tehke! Ja ta näeb, et see saab sündida ainult siin, Eestis. See on üks tema väga sümpaatne joon.
Kuidas suhtute seisukohta, et president Ilvese ametiaega jäävad eelkõige meenutama tema eraelu sündmused?
Ma arvan, et kui sellest veel kirjutada, siis ajakirjandus suudab varjutada igasugu tähtsaid asju. Ükski rahvusvaheline tegu ei saa nii suurt kajastust kui presidendi eraelu. Ideaalse eestlase otsimise mäng on siin nii võimas ja samas on see vaba meedia jaoks loomulik asi. Äkki tuleb mingi jõud, mis näeb asju normaalses valguses? Igal juhul on tal niivõrd palju rahvusvaheliselt korda saadetud asju, et sellise rahvusvahelise kaliibriga poliitikut annab siin tulevikus leida.
Millised on teie muljed presidendi pulmast läinud laupäeval?
Kõik oli väga meeldiv. Trad.Attack! tegi niivõrd ilusa tantsuõhtu ja see, mismoodi läks pulmas lätlaste ja eestlaste vahel laulmiseks, oli vahva. Oli leitud laule, mis meil ühtivad, ja nemad laulsid neid läti keeles ja meie eesti keeles. Näiteks (laulab): „Ah silmad, need silmad, ei iial unune, need ilusad sinised silmad…” („Viljandi paadimees” – U. N.) Kui mängisin klaveril inglaste „Viimset valssi”, laulsid lätlased suure häälega kaasa nagu oma laulu. Oli hästi laululembene pulm.