Mis seob teid Eesti presidendiga?
Juhututvus, millest on saanud sõprus. Ta külastas meie etendust, kui Estonia teater käis Stockholmis ja ma juhatasin „Eesti ballaade”. Oli 1985. aasta. Seal oli koos niisugune tore seltskond, kes õhtuti kogunes ja arutas Eesti asju. Hiljem tuli ta ka teistele kontserdireisidele. Ja siis, kui olin teinud Veljo Tormise muusikast ettekanded, soovitas ta mind New Yorgi Eesti päevadele esinema. Ise tuli ka kohale.
Ta on kultuuriliselt väga haritud mees ja on teinud väga head tõlked Doris Kareva luulest. Peab mainima, et ta teadis eesti luulet tunduvalt paremini kui mina, kuigi loen ka luulet palju. Temaga on väga huvitav vestelda ja mulle tundus tema maailmanägemine nii arusaadav ja avar. Need on asjad, mis on meid kokku viinud.

Mitte niivõrd poliitika, kuivõrd hoopis kultuur?
Jah. Poliitika kaudu oma kultuuri näo hoidmine. Ja see kestab tänaseni. Viimase jõulukaardini. Eesti noorte loovate isiksuste ja festivalide toetamine. Näiteks ansambel Trad.Attack!, kelle ta kutsus ka pulma mängima. On väga oluline, et sellisel inimesel on noori toetav suhtumine: minge, looge ja tehke! Ja ta näeb, et see saab sündida ainult siin, Eestis. See on üks tema väga sümpaatne joon.

Kuidas suhtute seisukohta, et president Ilvese ametiaega jäävad eelkõige meenutama tema eraelu sündmused?
Ma arvan, et kui sellest veel kirjutada, siis ajakirjandus suudab varjutada igasugu tähtsaid asju. Ükski rahvusvaheline tegu ei saa nii suurt kajastust kui presidendi eraelu. Ideaalse eestlase otsimise mäng on siin nii võimas ja samas on see vaba meedia jaoks loomulik asi. Äkki tuleb mingi jõud, mis näeb asju normaalses valguses? Igal juhul on tal niivõrd palju rahvusvaheliselt korda saadetud asju, et sellise rahvusvahelise kaliibriga poliitikut annab siin tulevikus leida.

Millised on teie muljed presidendi pulmast läinud laupäeval?
Kõik oli väga meeldiv. Trad.Attack! tegi niivõrd ilusa tantsuõhtu ja see, mismoodi läks pulmas lätlaste ja eestlaste vahel laulmiseks, oli vahva. Oli leitud laule, mis meil ühtivad, ja nemad laulsid neid läti keeles ja meie eesti keeles. Näiteks (laulab): „Ah silmad, need silmad, ei iial unune, need ilusad sinised silmad…” („Viljandi paadimees” – U. N.) Kui mängisin klaveril inglaste „Viimset valssi”, laulsid lätlased suure häälega kaasa nagu oma laulu. Oli hästi laululembene pulm.

Sellest, miks peab aeg-ajalt eestlasi šokeerima ja provotseerima ning mida väärtuslikku me praegusel keerulisel ajal teha võiks loe juba homme ilmuvast LP-st!