Väike katke homme ilmuvast intervjuust:

Kuuldavasti ütlesid sa ei, kui sulle tehti ettepanek ministriks saada. Siis läksid koju, rääkisid abikaasa Ingridiga, mõtlesid järele ja ütlesid järgmisel päeval jah. Miks sa algul ei ütlesid?
Ütlesin tegelikult juba samal õhtul jah. Ma ei öelnud lõplikult ei, vaid tõenäosusprotsendid, kus suurem osakaal oli ei-sõnal.
Selle paari tunniga, mis mulle otsustamiseks anti, hakkasin mõtlema, et miks ma üldse ei ütlen. See töö kestab ju kõige rohkem kaks aastat. Mulle ei ole see koht, kust hoian küüntega kinni, kus pean ennast maha müüma ja kõigega nõus olema. Kui nii mõnigi küsib, kes ta selline on, et sellise koha peal töötab, siis küsin vastu: kes teistsugune inimene saaks üldse sellisel kohal olla? Tähistame selle aasta novembris oma hulgikaubandusfirma LTT 25. sünnipäeva. Anname oma ettevõtetega tööd 150 inimesele. Maksame aastas riigile makse umbes kolm-neli miljonit eurot. Piltlikult öeldes olen oma ettevõtetega kinni maksnud paljude riigiametnike töötasu, ka enda oma. Oleme koos venna ja abikaasaga loonud ja omandanud ettevõtteid, mis praegu töötavad väga korralikult. Meil on hästi stabiilsed ja lojaalsed töötajad, kellest paljud on olnud tööl algusest peale. Me hoiame oma inimesi.
Olen olnud poliitikas ja riigikogus kaheksa aastat, pidades majanduskomisjoni esimehe ja fraktsiooni juhi ametit. Kes siis veel võiks olla rahandusminister, kui mitte sellise taustaga inimene? Lisame siia ka rahvusvahelise mõõtme, et olen ka olümpiamedalimees, mis jääb välismaailmale silma. Välisekspertidel ei pilgu silm sinnamaani, kui ütlen, et olen saanud olümpialt medali. Selle peale imestavad nad kõik: vau! Ma eristun, olen teistsugune ja huvitav ning see tuleb kasuks kogu Eesti kuvandile. Meil on rahandusminister, kes on saanud olümpiamedali, ja see eristab mind välismeediale ühena miljonist. Meil on aga pigem suhtumine, et kui sportlane, siis kindlasti lollakas, ja sellega asi lõpeb.

Pikka intervjuud Toomas Tõnistega saad lugeda juba homme ilmuvast LP-st!