Toomas Uba poeg Margus Uba homses LP-s: pisar tuleb silma, kui näen, et Eesti sportlastel läheb hästi

 (5)
Margus Uba
Margus UbaFoto: Priit Simson

Kui öeldakse, et ilma naisteta on kurb maailm, siis minu puhul on see kindlasti ka ilma spordita, ütleb legendaarse spordikommentaatori Toomas Uba poeg Margus Uba.

Ajal, mil spordikommentaatorid seavad vaimu valmis üheks järgmise suve tippsündmuseks, Rio de Janeiro olümpiamängudeks, on paslik Margus Ubalt (39) küsida, kuidas on temal lood olümpiavõitja geeniga. Nimelt võistles ta vanaisa Reginald 1936. aasta Berliini olümpial 1500 meetri jooksus ja isa Toomase nimel on olümpiakomitee elutöö auhind. „Üritasin, aga minus lihtsalt ei olnud tippsportlaseks saamise materjali,” naerab Margus ja lõõbib, et eks sellepärast tulebki nüüd teiste saavutusi kommenteerida. Toomas Ubale mõeldes on Marguse esimene tõdemus, et tänu isale on ta rikas inimene. Rikas kõikide nende tutvuste ja heade sidemete poolest, mis isa oma elu ajal lõi. Nende hindamine on üks asi, mida ta ka oma neljale lapsele (Marguse ja Janeti (39) peres kasvavad Marii-Heleen (19), Kevin-Kristjan (9), Vanessa Viktoria (3) ja Mattias Markus (aasta ja 8 kuud)) maast madalast õpetab.
Kuigi Margus ütleb, et tal on hea mälu – ta mäletab näiteks isegi 1991. aastal Soome sõidu tarbeks saadud punaste kaantega passi seerianumbrit –, ei pea ta paljuks tunnistada, et spordikommentaatorina tuleb ikka aeg-ajalt vigu sisse.
Aga nagu öeldakse, inimene eksib niikaua, kuni ta edasi püüab. Ja tundub, et sporti kommenteerida kavatseb Margus veel pikalt, sest tema rõõmuks ei ole see talle töö, vaid tasustatud hobi.

1999. aastal ütlesite, et tahaksite isa eeskujul kommenteerida ka teisi alasid peale tennise, aga ajakirjanduslikku jõudu olevat teil selleks liiga vähe. Kas nüüd, 16 aastat hiljem võite öelda, et olete jõudnud selleni, millest unistasite?

Ma ei tea, kas ma sellest otseselt unistasin, aga tahtmine teisi alasid proovida oli küll. Ja kui mulle suusatamise ja kergejõustiku kommenteerimise pakkumised tulid, siis pean tunnistama, et kartsin alguses jubedalt. Kartsin seda, et eeter jääb tühjaks. Tennist olin ma teinud viie aasta jooksul oma 900 matši. Seda oli söögi alla ja söögi peale. Aga samas ma ei usu, et minu nimi suuremale spordipublikule midagi ütles. Kui tegin oma esimese ülekande Jaak Maega Tour the Skilt, siis sain aru, et tennis ja suusatamine on ikka absoluutselt erinevad asjad. Tennis on uimane. Punkti ajal nagunii midagi ei räägita ja kui mõne punkti vahel ei viitsi ka midagi öelda, siis pole hullu. Ja tennises tead ette, sest enamik punkte on klassikalised – tead isegi enam-vähem ette, kuidas see kõik lõpeb. Suusatamises aga juhtub kogu aeg midagi. Terve ülekande jooksul on hull tamp peal, sest pilt hüppab ja pead justkui kommenteerima asja, mis on erinevatest reklaamklippidest kokku miksitud. Seal polnud isegi aega mõelda, kas saan hakkama.

Kas tunnete, et kõnnite spordikommentaatori rolliga oma rada või astute isa jälgedes?

Ma arvan, et käin oma rada, aga kui teinekord olen mingeid enda ülekandeid korduses kuulanud, siis saan aru, et osa lauseehitusi ja sõnakasutusi on isa kunagi kasutatud väljenditega väga sarnased. Seda on mulle korduvalt öelnud ka ema ja tuttavad. Aga usun, et see on segapuder heast ja paremast.

Mida arvab Margus Uba enese võrdlemisest kuulsa isaga ja Eesti spordipressi laveerimisest atleetide materdamise ja ülistamise vahel, loe homsest laupäevalehest LP!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare