1999. aastal ütlesite, et tahaksite isa eeskujul kommenteerida ka teisi alasid peale tennise, aga ajakirjanduslikku jõudu olevat teil selleks liiga vähe. Kas nüüd, 16 aastat hiljem võite öelda, et olete jõudnud selleni, millest unistasite?

Ma ei tea, kas ma sellest otseselt unistasin, aga tahtmine teisi alasid proovida oli küll. Ja kui mulle suusatamise ja kergejõustiku kommenteerimise pakkumised tulid, siis pean tunnistama, et kartsin alguses jubedalt. Kartsin seda, et eeter jääb tühjaks. Tennist olin ma teinud viie aasta jooksul oma 900 matši. Seda oli söögi alla ja söögi peale. Aga samas ma ei usu, et minu nimi suuremale spordipublikule midagi ütles. Kui tegin oma esimese ülekande Jaak Maega Tour the Skilt, siis sain aru, et tennis ja suusatamine on ikka absoluutselt erinevad asjad. Tennis on uimane. Punkti ajal nagunii midagi ei räägita ja kui mõne punkti vahel ei viitsi ka midagi öelda, siis pole hullu. Ja tennises tead ette, sest enamik punkte on klassikalised – tead isegi enam-vähem ette, kuidas see kõik lõpeb. Suusatamises aga juhtub kogu aeg midagi. Terve ülekande jooksul on hull tamp peal, sest pilt hüppab ja pead justkui kommenteerima asja, mis on erinevatest reklaamklippidest kokku miksitud. Seal polnud isegi aega mõelda, kas saan hakkama.

Kas tunnete, et kõnnite spordikommentaatori rolliga oma rada või astute isa jälgedes?

Ma arvan, et käin oma rada, aga kui teinekord olen mingeid enda ülekandeid korduses kuulanud, siis saan aru, et osa lauseehitusi ja sõnakasutusi on isa kunagi kasutatud väljenditega väga sarnased. Seda on mulle korduvalt öelnud ka ema ja tuttavad. Aga usun, et see on segapuder heast ja paremast.

Mida arvab Margus Uba enese võrdlemisest kuulsa isaga ja Eesti spordipressi laveerimisest atleetide materdamise ja ülistamise vahel, loe homsest laupäevalehest LP!