„Jaa, kuskil Rapla kandis oli vist. Või oli see Viljandi teelt pöörata?”

„Ei, kas see polnud mitte Tartu maanteelt alla kuhugi? Viikingite külas?”

Selline vestlus on muidugi piinlik. Mitte keegi ei tea, kus asub Lilleoru eluviisikeskus! Aga see ei takista neid arvamast, et „seal elavad natuke imelikud!”.

Nii kõrgub tegelikult ka minu sees suur umbusumüür, kui GPS-i juhatusel Lilleoru hangedest ümbritsetud hoovi keerame. Nõukaaja inimesel, kes on karastunud lasteaias, pioneerilaagris või malevas, on oma tähendus sõnale „ühiselamu” või „kogukond”. Üldjuhul ta võbistab õlgu. Sest see seostub sunduslikuga.