Üks mõjukas eestlane
Jah, loomulikult oli suur mõjujõud ka näiteks president Pätsil: tema juuresolekul alanes haigetel palavik, taandus köha ja isegi elupõline vanatüdruk jäi lapseootele. Kuid Osvald Sinilille mõju oli veelgi äkilisem. Me teame, et eestlased on töökas rahvas, kuid ei tea, et paljuski oleme selle eest tänu võlgu justnimelt Sinilillele.
Sinilille omapära oli see, et ta jalad haisesid kohutavalt. Täiesti väljakannatamatult. Kohe kui Sinilill kuhugi majja sisse astus, polnud seal enam võimalik hingata. Olen seda mitu korda omal nahal – või oleks õigem öelda oma ninaga – kogenud. Kaunis suveõhtu, inimesed on päev läbi heinamaal tööd rabanud, nüüd istutakse kambris ja lastakse leiba luusse. Korraga läheb uks lahti ja Sinilill astub sisse. Hais on otsekohe nii paks, et lõika noaga! Mäletan hästi, kuidas mu voodihaige vanaema nagu jänes sängist välja kargas ning hüüdis:
„Oi, oi, kallis rahvas! Issa rist ja püha neitsi! Lähme ruttu õue! Lähme heinamaale ja niidame veel!”
Ning inimeste väsimus oli korraga kui pühitud, kõik kiirustasid tagasi tööle. Ukse juures tekkis lausa rüselus, kõik tahtsid võimalikult kiiresti Sinilille jalgadest eemale pääseda. Öö läbi niideti või tehti ükskõik mida, et ainult mitte Sinilillega ühes toas istuda.
Säärast töövaimustust kogesin ma tollal sageli. Issake, kui palju tüütuid ja mõttetuid koosolekuid jäi pidamata selle tõttu, et Sinilill otsustas neist osa võtta! Päevakordki polnud veel kinnitatud, kui koosoleku juhataja juba lämbumismärke ilmutades püsti hüppas ning kähises:
„Kui õige läheks värske õhu kätte? Kaevame kraavi või pühime uulitsat, ainult välja siit!”
Ning taas tehti palju kasulikku tööd ära, selle asemel et laua taga juttu veeretades aega surnuks lüüa.
Kuna Osvald Sinilill oli rahutu loomuga inimene ja armastas rännata, pani ta tööle terve Eesti. Inimesed langetasid metsa, kündsid põldu ja püüdsid kala – seda kõike ainuüksi tänu sellele, et nende majja olid sisenenud Osvald Sinilille jalad.
1940. aastal palusin ma, et Sinilill komparteisse astuks – see oleks olnud nende lurjuste kiire lõpp. Kuid paraku oli Sinilill aadetega mees ja laskis end hoopis saksa sõjaväkke värvata. Loomulikult varises sakslaste rinne pärast seda kiiresti kokku.
Mis Osvald Sinilillest edasi sai, ma ei tea. Millegipärast kahtlustan ma, et ehkki ta peaks juba muldvana olema, on ta endiselt elus ja mingil moel Süüriasse sattunud. Miks sealt muidu viimasel ajal nii palju inimesi pageb?
Nii palju siis mõjukatest. Meil siin põrgus on neid muidugi väga palju. On koguni rahvatantsurühm „Mõjukad”. Tõsi küll, seal tantsivad põhiliselt keskajal katku surnud talupojad ja uppunud madrused. Mind ja Napoleoni ja Aleksander Suurt on kah kutsutud, aga ega me pole mingid kitsed, et peaks kepsu lööma. Meie sihukese jamaga ei tegele.
