Ülle Madise (42) ütleb kohtumise algul kohe, et eraelust pigem ei räägi. Ta ei jaga ka toiduretsepte, kuigi teaks nende kohta üht-teist öelda, ega anna moenõuandeid. Ta eelistab rääkida tööst, argumenteeritult ja asjalikult. Õiguskantsleri töökabineti akendest kostab sisse mööda Pikka jalga rühkivate turistide meelt lahutava tänavamuusiku viiulimäng. Mitte küll Arvo Pärt, kelle loomingut Madise kõrgelt hindab. Need viisid on lihtsamad.

Enne kohtumist saatsin Madisele mõned mõtted, millest võiks vestelda. Näiteks kas õiguskantsler tunneb midagi meie ühiskonnas kreeni kiskuvat? Initsiatiiv ja lust on asendumas viha või (vaimu)loidusega. „Ma siiralt ei arva, et Eesti ühiskonnas oleks praegu midagi pöördumatult halvasti,” vastas ta. „Aga meil on siiski inimühiskond – kõik need võbelused ja vaidlused ongi vaba ühiskonna tunnus. Kui arvatakse, et kõik inimesed on ühtviisi õnnelikud, siis tõenäoliselt ei ole tegu vaba ühiskonnaga.”