Niklus pidas Nõukogude koonduslaagris üle viieteistkümne aasta kinni istudes läbi ime vastu. Mind üllatab, kuidas taolised tegelased on muutnud inimpõlve järel nii ülbeks, et avalikkust ei häbene.

Mõnuga laiab justiitsroimades osalenud tegelane oma ohvrite üle: Johannes Hint- „altkäemaks ja salakaubavedu“. Mart Niklus:„kloun“. Jüri Kukk - ja siin Vallimäe heldib - “temast oli küll kahju“.

MRP aastapäeval kogunenud kaheksa riigi esindajad arutasid vastutust kommunismikuritegude eest ning siduva rahvusvahelise hinnangu andmist. Kommunistliku režiimi kuritegude üle on oma Nürnbergiga sarnane hinnang andmata. See vajadus ei ole tegelikult kuhugi kadunud, tõdesid rahvusvahelisel konverentsil osalenud riikide esindajad. See arutelu tuli mulle silme ette, lugedes Laupäevalisa hubast intervjuud Vallimäega, keda leht tituleerib „Eesti Poirot’ks". See Eesti Poirot on oma tegudega kelkides unustanud inimsusevastaste kuritegude aegumatuse kontseptsiooni. See, et inimestelt vabadust võeti toonase Eestit okupeerinud riigivõimu teenistuses ehk võimuesindajana, ei ole mitte vastutustest vabastav või kergendav asjaolu.

Mind üllatab see moraalne relativism, millega Vallimäed avalikkusele esitletakse. On ohvrite tõde- ja need seisukohad on tekstis tagasihoidlike viidetena. Ning on Vallimäe tõde- mis on toodud tema järeldusena, et „uurija paragrahve ei tee“. Ning lepilik artikli pealkiri, mis on otsekui tasakaalustav telg kahe seisukohta, Vallimäe ja ohvrite tõe vahel: Erich Vallimäe, kurjategijate õudusunenägu ja dissidentide needus.

See on vildakas asjade esitamise viis.

See, et juriidilist hinnangut tema tegudele ei ole antud, ei tähenda, et meil ei oleks kohustust moraalseks hinnanguks. Ja see ei saa olla asjade olemuse moonutamine. Muidu tallame me jalgade alla kõigi nende inimestete kannatused, keda kommunistlik süsteem puruks pressis.